Valmis veebinõu tööandjatele võrdsest kohtlemisest

Võrdõigusvolinik avas praktilise veebiportaali „Hea tööandja“, kust tööandjad leiavad vastuseid igapäevases tööelus sageli ette tulevatele küsimustele. Veebikeskkond aitab asutustel ja ettevõtetel orienteeruda võrdse kohtlemise temaatikas ning on abiks tööandjatele hea ja õiguspärase töökultuuri loomisel.

Veebikeskkond asub aadressil http://heatooandja.vordoigusvolinik.ee/ ning seal saavad tähelepanu mitmed töösuhetes olulised küsimused. Tööandjad leivad juhiseid võrdseks kohtlemiseks värbamisel, töötasu maksmisel ja edutamisel. Eraldi on välja toodud lapsevanemaid ja erivajadustega töötajaid puudutavad nõuanded.

Samuti saab tuge selles, kuidas vältida ebavõrdset kohtlemist töösuhte lõpetamisel, kuidas käituda ahistamisjuhtumite korral ning kuidas lahendada diskrimineerimisvaidlusi.

Võrdõigusvolinik Liisa Pakosta sõnul tahab iga tööandja endale häid ja motiveeritud töötajaid, et teenida kasumit, et kindlustada oma töötajatele töö, sissetulek ja ettevõtmise edenemine. Avaliku sektori asutuse juhtidele on oluline seatud eesmärkide edukas täitmine.

„Edu sõltub kõikidest kollektiivis tööd tegevatest inimestest. Kõige tähtsam on saavutada töötajate ja tööandjate rahulolu ning kindlustunne õiglasest kohtlemisest. Valminud materjal on selle saavutamisel abivahendiks. Võimalike eriarvamuste korral on kõige otstarbekam leida kiiresti mõlemale poolele sobivad lahendused. Kui kokku ei lepita, siis on töötajale tagatud rida õigusi tema võrdse kohtlemise kaitseks,“ toonitas võrdõigusvolinik Liisa Pakosta.

Koos portaaliga valmis võrdõigusvoliniku kantseleil ka trükis „Hea tööandja teejuht“.

„Hea tööandja teejuhi“ veebiportaal ja trükis on valminud projekti „Soolõime ja õiguskaitsega sugude võrdsuseni“ raames. Tegevust rahastatakse Norra toetustest 2009-2014.

                                                         

Külasta veebiportaali: http://heatooandja.vordoigusvolinik.ee/!

Vaata lähemat trükist „Hea tööandja teejuht“!

Valmis esimene tervikpilt Eesti inimeste võrdsusest ja ebavõrdsusest

Tartu ülikooli RAKE koostatud värskes uuringus vaadati esimest korda koos soolist ja ealist võrdust, rahvusvähemuste, puudega inimeste ja LGBT inimeste olukorda olulistes elukvaliteeti mõjutavates valdkondades. Võrdõigusvoliniku kantselei tellitud uuring on vajalik otsustajatele inimeste tulevikku puudutavate otsuste tegemisel.

Võrdõigusvoliniku kantselei tellitud võrdõiguslikkuse mõõtmise mudeli „Kellel on Eestis hea, kellel parem?“ eesmärk oli välja töötada metoodika Eesti võrdõiguslikkuse olukorra seireks. See mudel võimaldab mõõta ja võrrelda eri elanikkonnarühmadesse kuuluvate inimeste olukorda, võimalikku mahajäämust, heaolu, juurdepääsu eri hüvedele ja teenustele ning nende kaasalöömise võimalusi otsuste tegemisel.

Analüüsitud andmed ja analüüsi tulemused koondanud selliste tunnuste kaupa nagu sugu, vanus, rahvus, puude olemasolu ja seksuaalne sättumus. Käesolev analüüs näitab võrdõiguslikkuse olukorda Eestis aastal 2015 ja loob aluse, mille põhjal edasi arenguid hinnata.

 

Võrdõigusvolinik Liisa Pakosta rõhutas, et Eesti elu edenemiseks on vaja, et keegi ei jääks Eestis kõrvale. See tähendab, et iga inimene Eestis, kellel tahtmist on, saaks õppida, töötada, lapsevanem olla, seda kõike kasvõi korraga tehes. „Inimeste võrdsete võimaluste hindamiseks ja takistuste kõrvaldamiseks töötamisel ja õppimisel on vaja ülevaadet eri rühmadesse kuuluvate inimeste olukorrast ja senisest käekäigust ühiskonnas – see tähendab andmeid. Siin mudelis on esimest korda seni kogutud andmed koos,“ ütles Pakosta.

Pakosta toonitas, et ebavõrdsuse vähendamiseks saavad palju ära teha inimesed, kellel on vastutus otsustada ehk poliitikud. „Selleks, et Eesti inimeste tulevikku puudutavad otsused oleksid head ja toetaksid võrdsemaid võimalusi, ongi vaja tõenduspõhiseid andmeid,“ märkis Pakosta.

Tartu ülikooli rakendusuuringute keskuse (RAKE) analüütik Marek Sammul sõnul avaldub sooline ebavõrdsus eelkõige tööelus, turvatundes, hariduses, tervises ja poliitikas. Puudega inimeste paljud probleemid saavad alguse ligipääsmatusest haridusele ja kajastuvad hiljem ebavõrdsuses töös, sissetulekutes ning elustandardis.

Uuringust tõusis esile, et rahvusepõhine ebavõrdsus on tihedalt seotud keele, kultuuri ja identiteedi või kuuluvuse aspektidega. „Eestis on rahvusel põhineva ebavõrdsuse kujunemisel sageli kriitiline tegur puudulik eesti keele oskus. Muust rahvusest inimesed tunnetavad puudulikul keeleoskusel põhinevat ebavõrdset olukorda ja kohtlemist ühiskonnas üsna teravalt, kuna selle tagajärjed avalduvad nii nende tööhõives, töötasus kui madalamas elustandardis,“ arutles Sammul.

Uuringus võrreldi ka noorte ja vanade ebavõrdust. Nähtus, et eakate vanuserühma üks olulisem probleem on sotsiaalne isoleeritus ning üks selle probleemi väljendus on suhteliselt suur enesetappude arv. Noorte puhul on ebavõrdse olukorra allikateks eelkõige nõrgem positsioon tööturul ning suurem risk sattuda kuritegevuse ohvriks.

Uuringus vaadati ühtlasi lähemalt lesbide, geide, biseksuaalsete ja transsooliste (LGBT) inimeste olukorda, keda puudutavad ennekõike turvatunde ja õiguskindlusega seotud probleemid. Üldise ebasoosiva hoiaku tõttu kogevad LGBT inimesed sagedamini ahistamist ning tõrjutust töökohal ja haridussüsteemis, mis väljendub ka selles, et sageli satutakse seksuaalse ja füüsilise vägivalla ohvriks või ähvardatakse neid vägivallaga. Ühiskondlik tauniv hoiak võivad soodustada vaimse tervise probleemide ilmnemist ning kahandada selle sotsiaalse grupi toimetulekut ning kaasatust ühiskonnas.

 

Tartu Ülikooli rakendusuuringute keskuse RAKE töötas võrdõiguslikkuse mõõtmise mudeli „Kellel on Eestis hea, kellel parem?“ välja võrdõigusvoliniku tellimusel projekti „Soolõime ja õiguskaitsega sugude võrdsuseni“ raames. Projekti rahastatakse Norra toetustest 2009-2014.

Loe lähemalt uuringut „Kellel on Eestis hea, kellel parem?“

Müürilehe mõtteeksperiment: kes võiksid kuuluda naisvalitsusse?

Müürileht pöördus naisõiguslaste poole palvega osaleda mõtteeksperimendis, millised võiksid olla ainult naistest koosneva valitsuse koosseis ja prioriteetsed poliitikasuunad. 

Siin see on:

Marina Kaljurand, peaminister
Riina Kionka, välisminister
Annika Uudelepp, riigihalduse minister
Katri Raik, siseminister
Kristina Kallas, rahvastikuminister
Kaja Kallas, rahandusminister
Kadri Simson, majandusminister
Yoko Alender, ettevõtlus- ja innovatsiooniminister
Julia Laffranque, justiitsminister
Kadri Liik, kaitseminister
Kristina Papsejeva, haridus- ja teadusminister
Maris Jesse, tervise- ja tööminister
Häli Tarum, sotsiaalkaitseminister
Kadi Viik, võrdõiguslikkuse minister
Maive Rute, maaeluminister
Silvia Lotman, keskkonnaminister
Olesja Rotar, kultuuriminister

MÜÜRILEHT
17.03.2016

Järjekordne poliitikanädal Eesti Televisiooni ekraanil. Kuskil tõmmatakse feministide koltunud kaustikus tabelisse kriipse: lahtrisse „Vabariigi kodanikud” läheb üks kriips, lahtrisse „Foorum” kaks kriipsu. Iga kriips sümboliseerib saatesse kutsutud naiskülaliste arvu. Kriipse on lahtrites üldiselt vähe, harvad pole ka juhud, kui lahter jääb üldse tühjaks. Eriti kui arutluse all on majandus või julgeolek. Kõvade teemade puhul pole põhjust naisi saatesse kutsuda. Sellistel puhkudel lasevad aktiivsemad naisõiguslased sotsiaalmeedias käiku meemi #erandkorrasainultmehed.

Hiljuti Eesti Ekspressis avaldatud statistikast selgus, et käimasoleval hooajal on „Foorumi” saatekülalistest olnud ainult 22 protsenti naised. „Vabariigi kodanike” puhul küündib see number õnneks veidi kõrgemale. Probleem on toimetajatele ning saatejuhtidele ammu teada. Vilkamad feministid saatsid eelmisel aastal naistepäeva paiku ETV juhtkonnale isegi ühispöördumise, kuhu oli lisatud nimekiri potentsiaalsetest naiskülalistest teemade kaupa. Puust ette ja punaseks! Sellele vaatamata pole loodetud murrangut tulnud. 

Toimetajate vastused küsimusele, kuidas eetris ikkagi nii vähe naisi figureerib, on ebalevad. „Muidugi tahaks alati naisi saatesse rohkem,” kommenteeris „Vabariigi kodanike” toimetaja Ivo Laev aasta tagasi. „Kuidas saatekülalisteks kutsuda rohkem naispoliitikuid, on ka väga hea küsimus. Kuidas teha nii, et valitsuses oleks rohkem naisi, kuidas teha nii, et parlamendis oleks rohkem naisi…” sekundeerib talle Ainar Ruussaar, visates palli mugavalt poliitikute kapsaaeda.

Kaljurannast vakantseks jäänud välisministri ametikohale leiaks pädevaid ning tugevaid kandidaate lademes. Näiteks Türgis resideeriv Lähis-Ida ekspert Hille Hanso või ametist lahkuv Eestit esindaja Euroopa Kontrollikojas, Kersti Kaljulaid, kes kuulus enne Euroopasse suundumist Isamaaliidu ridadesse. Müürilehe naisvarivalitsuse välisministriks nomineerisime siiski Riina Kionka, keda mõned varivalitsust kokku panna aidanud inimesed nimetasid „kõige silmapaistvama välispoliitilise karjääriga eestlaseks” ning „Euroopa Liidu välispoliitikat enim mõjutanud isikuks üldse”. Euroopa Ülemkogu esimehe Donald Tuski välispoliitikanõunikuna töötava Kionka Eestisse toomine nõuaks ilmselt suurt veenmisjõudu, kuid usume, et Kaljurannal oleks see olemas.

Riigihalduse ministriks tooksime veel ühe värske näo – pikka aega uuringuagentuuri Praxis juhtinud Annika Uudelepa, kes on juba aastaid avaliku sektori reforme uurinud ning Eesti haldusreformi ühemõtteliselt läbikukkunuks kuulutanud. Ummikseisust väljatulemiseks on tarvis inimest, kes jaksaks teha argumenteeritud ja tõenduspõhist selgitustööd ning oleks vaba erakondlikest köidikutest. Siseministrina oleks Uudelepa parem käsi selles valitsuses pidurdamatu ühendaja ja probleemilahendajana tuntud Katri Raik, samuti IRLi taustaga endine TÜ Narva Kolledži rektor, kes täidab praegu sama ametipositsiooni Sisekaitseakadeemias. Kuna naisvarivalitsus tegeleks programmiliselt nõrgemate ühiskonnagruppide õiguste tagamise ning kaitsmisega, oleks Ida-Virumaa eritähelepanu all. Seepärast taastaksime rahvastikuministri ametikoha, kelle vastutusvaldkonda kuuluksid ka integratsiooniküsimused. Sellele ametipositsioonile määraksime Raiki järglase TÜ Narva Kolledžis ehk Kristina Kallase. Ida-Virumaalt pärit Kallas oskab suurepäraselt vene keelt ning omab süvateadmisi Eesti venekeelse kogukonna arvamustest, hinnangutest ja maailmavaatest. Ka pagulaskriisi võimalike tagajärgedega tuleks Kallas MTÜ Eesti Pagulasabi endise juhina kindlasti paremini toime kui burkakeeldu vaagiv Margus Tsahkna.

Ta ei oleks ainus Kallas Müürilehe naisvarivalitsuses. Üks nimi, mis kordus refräänina Müürilehte nõustanud inimeste huulilt, oli Reformierakonna europarlamendi saadik Kaja Kallas, kellele pakuti küll peaministri, küll majandusministri, küll justiitsministri ametikohta. Lõpuks nomineerisime ta vabaturu liberaalile sobivalt hoopis rahandusministriks. Kallas on kahtlemata üks neid poliitikuid, keda avasüli Brüsselist Eestisse tagasi oodatakse, nii et loodetavasti jääb tema europarlamendieksiil lühiajaliseks. Naisvarivalitsuse majandusministriks valisime Keskerakonnas paleepööret sepitseva Kadri Simsoni, kes pole oma talendile vastavat väljundit Eesti poliitikas senini leidnud. Majandusministeeriumi juhtimine korvaks kahtlemata CVs laiutava suure tühimiku, samas kui Keskerakonna vaesemale elanikkonnale suunatud majanduspoliitika haakuks naisvarivalitsuse programmiliste lähtekohtadega. Majandusküsimustes oleks naisvarivalitsuses jäme ots siiski Reformierakonna käes, sest ettevõtlus- ja innovatsiooniministri ametikohale pakume välja Yoko Alendri kandidatuuri, kelle vastutusvaldkonda võiks tuua ka taristuküsimused. Ühe nõuandja arvates suudaks Alender mõtestada siinset elukeskkonda ümber nii, et oskaksime seda paremini kasutada ja armastada. Kuna naisvarivalitsuse eesmärgiks on terved ja õnnelikud inimesed, on keskkond selle saavutamiseks määrava tähtsusega.

Hädasti oleks naisi vaja kahte ministeeriumisse, mida Eesti ajaloos ongi seni ainult mehed juhtinud. Nendeks on kaitseministeerium ja justiitsministeerium. Andekaid naisjuriste toodab Tartu Ülikool konveiermeetodil. Õnneks on vähemalt ametis olev riigiprokurör naine ning lõpuks ometi määrati naine ka õiguskantsleri ametikohale. Seepärast nomineerime Ülle Madise asemel justiitsministriks Euroopa inimõiguste kohtuniku Julia Laffranque’i, kes võiks tuua oma kogemustepagasiga valitsusse rohkem euroopalikku suhtumist, nägemust sellest, milline näeb maailm välja 21. sajandil. Välismaalt tooksime tagasi ka kaitseministri, kelleks nomineerime kaitse- ja välispoliitika valdkonnas suurepärase analüüsivõime poolest tuntud Kadri Liigi. Euroopa Välissuhete Nõukogu eksperdina on Liik ühtlasi rahvusvaheliselt hästi võrgustunud.

Seevastu sotsiaal- ja haridusvaldkonnas on naised pikka aega tooni andnud ning sobivate kandidaatidega saaks mehitada (milline naisvalitsusele kohane termin) terve ministeeriumi. Nagu ütles tabavalt üks varivalitsust kokku panna aidanud inimene, ei seisne Eesti hariduse väljakutsed mitte parema akadeemilise edukuse saavutamises, vaid koolielu võrdsemaks ja kiusamisvabaks muutmises. Seepärast pidasime kõige sobivamaks kandidaadiks sellele ametikohale Eesti Seksuaaltervise Liidu juhti Kristina Papsejevat, kelle eestvedamisel võtaksid haridusasutused vastu kohustuse võrdõiguslikkuse teemasid ühiskonnas arendada ja toetada.

Tervise- ja tööministriks nomineerime Tervise Arengu Instituudi juhi Maris Jesse, kes on olnud oma valdkonnas väga jõuline juht ning kellel on juhtumisi ka „süda õiges kohas”. Ministeeriumit jagaks Jesse Häli Tarumiga, kes tooks oma noorusega värskeid tuuli ja avatud mõtlemist valdkonda, mis seisab väga suurte muudatuste lävel. Lisaks oleks Müürilehe naisvarivalitsuses ka portfellita võrdõiguslikkuse minister. Selle ametikohata poleks võimalik tegeleda fokuseeritult varivalitsuse jaoks prioriteetsete valdkondadega, nagu naiste palgalõhe vähendamine, naistevastase vägivalla vähendamine, naisjuhtide osakaalu suurendamine börsiettevõtetes ning sootundliku pedagoogika arendamine. Nende ülesannete täitmiseks võrdõigusvolinikust ei piisa. Uue valdkonna juhtimise usaldaksime Kadi Viigile, kes on töötanud võrdse kohtlemise eksperdina üle kümne aasta.

Isegi pealtnäha nii arhailise valdkonna, nagu seda on põllumajandus, ministritooli täidab naisvarivalitsuses oma elu Brüsseliga sidunud Maive Rute, kes on Euroopa Komisjonis mitmel juhtival ametikohal töötanud ega karda võtta vastu uusi väljakutseid. Rute kasuks räägib lisaks rahvusvahelisele kogemusele ka potentsiaal tuua valdkonda innovatsiooni, mida maaelu hädasti vajab. Keskkonnaministriks saaks Kaljuranna juhitavas valitsuses aga Eestimaa Looduse Fondi juhatuse esimees Silvia Lotman, kelle nimi loodussõprade seas pikemat tutvustamist ei vaja.

Ning lõpuks kultuur. Kolmanda põlvkonna feminism on intersektsionaalne. Selle poole püüdleb ka Müürilehe naisvarivalitsus. Seetõttu esindab Eesti venekeelset kogukonda ministrite seas kultuuriajakirja PLUG peatoimetaja ning Eesti nüüdisaegse vene kultuuri festivali VDRUG peakorraldaja Olesja Rotar.

Seega, Taavi, saab küll! Kui tahta, saab isegi väga hästi.

Varivalitsust aitasid kokku panna Eveliis Padar, Maris Hellrand, Gea Kangilaski, Katrina Helstein, Evelin Tamm, Kristina Papsejeva, Helen Tammemäe, Anna-Stina Treumund, Kadi Viik, Maari Põim, Killu Sukmit, Minna Hint, Mari-Leen Kiipli ja Pire Sova. Toimetas Henri Kõiv.

Eesti Naistoimetajad: pealiskaudsusega võib solvata

Evelyn Kaldoja kurtis oma naistepäeva arvamusartiklis «Mitte minu nimel!» (PM 8.03), et ei tea, mis organisatsioon on Eesti Naistoimetajad. Võinuks internetist järele vaadata. Avalikus ruumis on nii ühingu põhikiri kui ka pidev ülevaade kogu tegevusest.

Juhatuse liikmete nimed on avalikult ka äriregistris, aga eraisikutest liikmete nimekiri ei peagi avalik olema. Blogist, mida juhatus peab juba aastaid, võib lugeda, millega ühing tegeleb. Et see pole koduleht, vaid blogi, tuleneb blogi tasuta veebiruumist, ühing tegutseb aga peamiselt oma liikmete liikmemaksude eest. Anonüümne mees on ilmselge tegijate iroonia, kui blogi registreerimisel on Bloggeri esimene küsimus blogija sugu.

Eesti Naistoimetajad oli esmalt Eesti Ajakirjanike Liidu ühetaoliste huvidega liikmete sektsioon. Samalaadseid sektsioone on liidus olnud teisigi, aga naistoimetajate sektsioon registreeris end 2009. a. mittetulundusühinguna, et hõlbustada koostööd teiste naisorganisatsioonidega. Selline koostöö on nii Soome Ajakirjanike Liidu aastakümneid tegutsenud naistoimetajate sektsiooniga Soome Naistoimetajad kui ka Eesti Naisteühenduste Ümarlauaga. Evelyn Kaldoja nimel meie ühing ei esine, sest ta ei ole Eesti Ajakirjanike Liidu ega Eesti Naistoimetajate liige.

Avaliku ürituse korraldab Eesti Naistoimetajad vähemalt kord aastas. Traditsiooniks on kujunenud sügisel ühingu aastapäeval korraldatav ajakirjandusseminar. Siis tehakse selle kohta ka pressiteade, mille lõpus on alati selgitus, mis organisatsioon on Eesti Naistoimetajad ja keda ühendab. Seminarid on üldpealkirjaga «Kära meedia pärast» ja iga kord eri teemal, näiteks mullu sügisel «Vihakõne – päriselt ka?». Ühtlasi annab mittetulundusühing omal kulul välja hea sõna auhinda, mille saanute nimekirja võib leida nii Eesti Ajakirjanike Liidu kodulehelt kui ka Vikipeediast.

Tuntuses on kellelgi raske võistelda Postimehe ajakirjanikuga, kelle nimi ja foto ilmub lehes iga päev, eriti kui tuntus polegi eesmärk. Toimetajate nimed on tagaplaanil nii televisioonis kui ka raamatutes ja ajakirjades ning toimetajate portreed ilmuvad peamiselt juubeli puhul. Seepärast võib Eesti suurima päevalehe ajakirjanik tõenäoliselt olla üleriigiliselt tuntum kui maakonnalehe või erialaajakirja peatoimetaja või kauaaegsed telesaatejuhid, kes enam ise ekraanil ei esine. Kõiki neid on Eesti Naistoimetajate liikmete hulgas, nagu ka neid, kelle nimi on mitme raamatu kaanel, ja isegi üks Postimehe kolumnist. Enne arvamuse kirjutamist võinuks kasvõi Vikipeediast vaadata, mis ühinguga tegu. Pealiskaudsus meie ühiste väärtuste hulka ei kuulu.

Eesti Naistoimetajate juhatuse liikmed Piret Mäeniit, Aita Nurga ja Merike Viilup
Eesti Naistoimetajate revident ja Eesti Ajakirjanike Liidu juhatuse liige Madli Vitismann

Eesti Naistoimetajate vastulause Evelin Kaldoja 8.märtsi arvamusloole "Mitte minu nimel" on avaldatiud10.märtsi Postimehes.