Vaikuse ja sirelite saar Vormsi

Juuni keskpaiku käisid naistoimetajad Vormsit avastamas, võõrustajaks Barbi Pilvre. Kuigi Barbi oli samal ajal hoopis Kreeka majandust turgutamas, saime mõneks päevaks mõnusa pesapaiga tema saarekodus, lopsakate sirelipõõsaste peidus.

Sirelilõhnaline Vormsi

Lahke naabrimemm oli külaliste tulekuks toad talvisest rõskusest puhtaks tuulutanud, nobe naabrimees aiarohu madalamaks trimminud, meil jäi üksnes elekter sisse lükata ja õdusa saaretunde mekkimiseks ahjulõõride tõmmet tuletegemisega katsetada. Tänu majaemanda täpsetele juhistele toimus sisseelamine kohalikku õhustikku tõrgeteta ja seejärel oligi viimane aeg sukelduda sirelilõhnalise vaikusesaare sisemusse, kaasas minu esimesed ja viimased Vormsi mälestused hääbuva punavõimu lõpuaastatest. See oli aeg, kui piirid olid juba lõdvemad ja saartele pääsuks polnud enam vaja punapiirivalve luba. Oli aeg, kui Haapsalu-Rohuküla teed palistasid lõputuna näivad vene armee nukravõitu kasarmud ja okastraatidest piiratud tarad. Oli aeg, kui Vormsil elas veel legendaarne Maria Murman, kes külaliste saabudes pani rootsi rahvariided üll, jalga pastlad  ja tõmbas kandletaolise pilli - tsitriga laulugi üles, teadagi rootsi keeles. Oli aeg, kui Vormsi külakesed olid äsja saanud tagasi oma rootsikeelsed nimed ja renoveerimisjärgus Olavi kirikus esimene  sõjajärgne jõulu jumalateenistuski peetud. Oli märtsikuu ja minu reisikaaslaseks oli YLE rootsikeelsete uudiste reporter Patrick Holmström. Õigemini küll olin mina tõlk-toimetajana Patricku saatjaks. Aga see on juba teine jutt.

Kui mandril on tulpide-nartsisside aeg ammu läbi,
õitsevad need Vormsil veel täies ilus

Majaka juurest sai kimbukese
imeliselt lõhnavaid maikellukesi

Enne saare ellu sukeldumist jõudsime maitsta Eve kokkamise suurepäraseid vilju, mis seekord väljendus isuäratava plohvi näol. Kuumale pannile leidsime pannialuseks teadagi ajalehe - Äripäeva Puhkepäev. See oli absoluutselt teemakohane - tegime ju meiegi äripäevast puhepäeva. Ja mis võis olla paremat, kui vabaõhu lõunasöök õiteilus viirpuu all.

Et tegemist on viirpuuga, saime kinnituse otse Kreekas viibivalt majaperenaiselt.

Viirpuu

Edasi aitas juba Vikipeedia:
Viirpuu (Crataegus L.) on roosõieliste sugukonda kuuluv puittaimede perekond. 
Viirpuu on väga liigirohke perekond kuni 1500 liigiga. Eesti kodumaiseid liike on R.Cinovskise (1971) järgi 9, neist sagedasim on harilik viirpuu, mis on tavaline Saaremaal. Üldse on Eestis üle 60 liigi viirpuid.
Viirpuu on hästi ära tuntav okstel asuvate astelde järgi, mis on tavaliselt 1–3 cm pikad, aga mõõdetud on ka 11,5 cm pikkune astel.
Vili näeb välja nagu mari, kuid on botaanilises mõttes õunvili. Maitselt on viljad läägemagusad kuni mõrkjad, osal liikidel lihakad, hapukad ja maitsvad. Värvuselt on vili kollane, punane või must. Vili sisaldab 1–5 kõva seemet, mis meenutavad ploomide ja virsikute luuvilju. Viirpuud kuuluvadki ploomide ja virsikutega samasse roosõieliste alamsugukonda.

Kõhud head-paremat täis, oli viimane aeg minna uudistama, mis elu saarel elatakse.
Vormsi, rootsi keeles Ormsö võib jaotada kaheks - lääneringiks ja idaringiks. Mõlemad ringid viivad läbi saare pealinna e. Hullo küla. Meie võtsime suuna majakale, st lääneringile. 
Autode liikumiskiirus on saarel lubatud kuni 50 km/h, külades 30 km/h. Teed on suhteliselt head, saare sisemuses tuleb ette ka kruusateid, needki kenasti korras. Liiklus on enam kui hõre. Kolme päeva jooksul tuli meile vastu vaid mõni üksik sõiduk ja harv rattaline. Ilmselt märk, et suvehooaeg polnud veel alanud. Jahe kevad näitas sel aastal suvele veel pikalt hambaid.

Viitade post Hullo keskplatsil

Esimesena võtsime suuna idaringile, täpsemalt Saxby neemele ja tuletornile.

Tee viis läbi Hullo küla, kuhu on koondunud saare kesksed tegevused - kool, kirik, vallamaja, pood, käsitöökeskus jm saareelanike kesksed tegevused. Esimese peatuse tegime Püha Olavi kiriku aias.

14. saj pärit Vormsi kirik on saare ajaloo ja kultuuri peamine mälestis.  Pärast rootslaste põgenemist saarelt II Maailmasõja lõpul seisis kirik pikalt tühjana, taasõnnistati 1990. aasta Olavipäeval. 

Püha Olavi kirik

Kiriku iseärasuseks on torni puudumine, kirikukell ripub ukse kohal kõrge katuseharja all. Uudistamist väärib omapärane ruudukujuline põhiplaaniga pikihoone ja vanad laemaalingud altariruumi laes.  Kiriku väravas on kaks jändrikku mändi, mille all asunud häbipost.

Kiriku kõrval asuv Vormsi kalmistu on Eestis ainulaadsemaid. Vanemas osas leiab hulgaliselt pae- ja liivakivist rõngasriste, säilinud on kogunisti üle 330 rõngasristi ning palju tavapärase kujuga riste.

Vanim säilinud hauatähis on aastaarvuga 1743. Kirikaiast väljas on üks väheseid kogu nõukogude aja omal kohal seisnud vabadussambaid Eestis.

JÄTKUB 

Veidi oli ka kodutööd tehtud ja

Politsei ründas ajakirjanikke rahva meeleavaldusel Jerevanis

Politsei pidas vähemalt 10 ajakirjanikku lühiajaliselt kinni, paljudel lõhuti telefonid, fotoaparaadid jm salvestustehnika, konfiskeeriti mälukaardid 23. juunil Armeenia pealinnas Jerevanis president Serzh Sarkisiani residentsi ees toimunud rahva meeleavaldusel elektrihinna tõusu vastu.

Ajakirjanike Föderatsioon (IFJ) ja Euroopa Ajakirjanike Föderatsioon (EFJ) mõistavad hukka ajakirjanike rünnanud politsei tegevuse  ja nõuavad süüdlaste karistamist.

IFJ/EFJ pressiteade:

Media Release

25.06.15

 IFJ and EFJ ask for a full investigation into attacks on media workers by Police at a demonstration in Armenia.

The International Federation of Journalists (IFJ) and its regional organisation the European Federation of Journalists (EFJ) have together condemned the actions of Armenian police who attacked and briefly detained at least 10 media workers who were covering a demonstration on 23 June in Armenian capital, Yerevan. The two organisations have asked the authorities to investigate the incidents and punish the perpetrators.

According to media, at least 10 media workers were assaulted and briefly detained by police officers who destroyed phones, cameras, laptops and video equipment of many journalists. They also confiscated the memory cards of those who had filmed the crackdown against protesters. Thousands of people have been recently demonstrating in Armenia, gathering in front of the President Serzh Sarkisian’s residence to voice their anger over the increase in the electricity prices, media reported.

“After police had cleared the area, the plainclothes police came after the journalists intentionally. They came at the journalists who had been filming the crackdown and tried to grab cameras, confiscate their materials, and break all the equipment that had made videos,” journalist Sisak Gabrielian was quoted as telling Radio Free Europe/Radio Liberty (RFE/RL,) the media he works for.

According to Radio Free Europe, in addition to Gabrielian, other journalists attacked and briefly arrested included RFE/RL Armenian correspondent Garik Harutyunian; online Hetq newspaper’s reporters Ani Hovhannisian and Hrant Galstian; CvilNet TV journalist Arpi Makhsudian; Armenia TV reporter David Davtian and his cameraman Gevorg Ghazarian; Panorama.am photographer Karapet Sahakian; photographer Ani Gevorgian; Gala TV cameraman Paylak Fahradyan and cameraman Garik Azibekian, working for RFE/RL. Azibekian told RFE/RL that the plainclothes police punched him repeatedly in the face and torso and forced him to the ground, kicking both of his kneecaps. Media workers of Haykakan Zhamanak (Armenian Time) and online news agencies News.am, PanArmenian.net, Espress.am and Arajin.am were also assaulted while covering the demonstrations, RFE/RL added.

“We are outraged by such heavy handed action by police against journalists who were treated like criminals for covering the public exercise of the people democratic right to demonstrate,” said IFJ President Jim Boumelha. “Press freedom in Armenia has come under direct, violent attack and we therefore urge the administration to launch a full investigation and ensure their security forces respect and enforce journalists’ rights.”

“In Armenia, violence, harassment against the media and impunity contribute to widespread self-censorship in the newsrooms”, said EFJ President Mogens Blicher Bjerregård. “Armenian authorities must identify and charge the perpetrators of any reported attack against journalists”.

The Organization for Security and Cooperation in Europe (OSCE)’s Representative on Freedom of the Media, Dunja Mijatovic, US and Britain embassies in Yerevan and some other international press freedom organisations have also condemned the attacks.

---

For more information, please contact IFJ on + 32 2 235 22 16

The IFJ represents more than 600,000 journalists in 134 countries

Follow the IFJ on Twitter and Facebook

IPC-Residence Palace, Bloc C
Rue de la Loi 155 B-1040
Brussels (BELGIUM)
ifj@ifj.org

Liisi Piits: ajakirjandus kujutab mehi ja naisi endiselt stereotüüpselt

Liisi Piits
Foto: delfi.ee

Meeste ja naiste stereotüüpne kujutamine eesti ajakirjanduses on täies elujõus, leidis koosesinevaid sõnu uurinud keeleteadlane Liisi Piits.

Temaga ajas juttu ajakirja Universitas Tartuensis toimetaja Mart Zirnask. Lugu ilmus ERR uudisteportaalis Novaator.

Sõnad ei kombineeru juhuslikult või ainult lauselisi reegleid järgides, leidis eelmise sajandi keskel briti keeleteadlane John Rupert Firth. Ja nende kombineerumise viis peidab endas olulist infot.

Nii on «ilus» siiski pigem tüdruk kui poiss, «rikas» pigem mees kui naine, lapsega «tõrelemas» märkame aga ikka rohkem ema kui isa.

Isa jalutab, ema tõreleb.
Foto: Universitas Tartuensis

Või vähemalt selline pilt joonistus välja eesti keele instituudi teadurile Liisi Piitsale, kui ta aprillikuusTartu ülikoolis kaitstud doktoritöös otsis üle 200 miljoni eestikeelse sõnaga tekstikogust kümne inimest tähistava sõna sagedasemaid kaaslasi, kollokaate.

Seega võib öelda, et keeleliselt, kollokatsioone vaadates, on soorollid Eestis üsna tugevalt paigas?

Küsimus on, kui palju me keele põhjal saame kultuuri kohta järeldusi teha. Töös ütlen, et see peegeldab teatud suundumusi. Aga mina uurin ikkagi vaid keelt.

Üks-ühese vastavusega on raskusi juba seetõttu, et tihti me ei tea, kas mingite sõnade sage koosesinemine väljendab mõnda sagedast ja tavalist kultuurilist nähtust. Või, vastupidi, tõstab keel ökonoomse süsteemina esile ainult seda, mis on ebatavaline.

Näiteks «töötav ema»: kas see sõnapaar on sage seetõttu, et peame seda kultuuris normiks? Või seetõttu, et veel hiljuti peeti loomulikuks, et naine jääb lastega koduseks. Mõnel juhul peegeldab keel aga ka tegelikkust, mitte ainult kultuurilisi tõekspidamisi.

Minu jaoks oli üllatav, et nii paljud ründavaid tegevusi tähistavad tegusõnad on mehi tähistavatele sõnadele eriomased. Aga kui veidi uurisin, selgus, et vangidest on tohutu protsent meesvangid (95 protsenti, justiitsministeeriumi paari aasta taguse uurimuse järgi – toim).

Aga kollokatsioonisuhted on siiski suur üldistus. Vaatasin ju ka ainult sagedasemaid sõnu – nii tuligi stereotüüpne pilt välja. See ei näita, kuidas igaüks meist mõtleb, vaid kuidas tüüpiliselt räägitakse. Ja peamiselt ajakirjanduses inimesi kujutatakse.

Arutlete töös, et keel on üks sotsiaalse soo looja.

Traditsiooniliselt nähakse sõnavaras sõnade vahel paradigmaatilisi suhteid, mis näitavad, kuidas sõnad keele struktuuris seotud on – mis on mille vastandsõna või sünonüüm, näiteks. Ja teiseks süntagmaatilisi suhteid, mis näitavad, kuidas sõnad fraasides ja lausetes kombineeruvad – näiteks kollokatsioonid.

Mind hakkas eelkõige huvitama, kuidas süntagmaatilise tasandi suhetes võiks avalduda see, mis suhetes sõnad keele struktuuris esinevad. Hüpotees oli, et kahe sõna ühine kontekst võib näidata ka nende paiknemist keelesüsteemis. Kas nad on näiteks vastandsõnad.

Paradoksaalselt oligi näiteks «mehel» ja «naisel» rohkem ühiseid kollokatsioone kui «mehel» ja «poisil». Soo vastandusel põhinevatel vastandsõnadel oli väga suur kollokaatide kokkulangevus.

Kas kollokatsioonide mõiste on eesti keeleruumi ja grammatikasse probleemitult üle kantav?

Mõistelised probleemid ei tulene keele eripäradest. Aga grammatika määrab selle, kust on tark midagi otsida. Eesti keeles on omadussõnu targem otsida põhisõnast vasakult, verbe paremalt.

Oluline on ka see, kas keel on sünteetilisem või isoleerivam: kas keeleüksused on rohkem või vähem kokku sulanud. Meil liituvad käände- ja pöördelõpud, mitmuse tunnused ja muu sõnatüvega, inglise keeles kasutatakse eraldi eessõnu. See määrab, kui suurest n-ö aknast kollokaate otsida.

See ongi üks olulisi küsimus: kas vaatame põhisõnast ainult ühe sõna või kolm sõna vasakule, ja seoseid on otsitud isegi üle lausepiiri.

Kuidas võiks kollokatsioone mõjutada keelte n-ö arenguaste? Kui eesti kirjakeel on suurematest-vanematest keeltest vähem varjundirikas, võib-olla siis kukuvad ka kollokatsioonide loodud ühiskondlikud stereotüübid kuidagi rohmakamad välja.

Minu arvates on stereotüpiseerimine oluline kategooriate loomiseks: kui ütleme «naine», tahame juba mingit üldistust või kujutluspilti. Me ei saa mõelda kõigile erisugustele naistele, keda oleme elus kohanud. See on nagu mõttekategooria ja kõigile keeltele loomulik.

Samuti avalduvad kõikide keelte kollokatsioonides just kõige sagedasemad ja üldisemad sõnaseosed. Isegi nendes, kus eri tähendusi väga peenelt eristatakse. See kõige üldisem-tüüpilisem pilt avaldub ikkagi.

Eesti murdeid uuritakse paljuski 40–50 aasta vanustelt salvestistelt – uuritakse keelt, mis on tegelikult vähemalt osaliselt kadunud. Teie tekstikorpus algab samuti paari kümnendi tagant. Kui palju keel sellise aja jooksul muutuda võib?

Kollokaate oleks huvitav uurida ajalooliselt, kultuuriliste muutuste taustal. Näiteks võrrelda sõjaeelset keelt tänapäevasega. Aga kas korpus on viis või kümme aastat vana – ma ei usu, et stereotüüpne pilt nii kiirelt muutuks.

Kuigi inglise keeles on küll pandud tähele, et näiteks atraktiivsusega seotud sõnu beautiful jahandsome on varasemast enam hakatud kasutama koos sõnaga «mees».

Siirdeaja taustal leiaks ehk eesti keelest ka mõne sarnase näite?

Kunagi, kui natuke kõnetussõnu uurisin, märkasin küll, et 1990. aastatel mindi «seltsimehelt» ikkagi väga kiiresti «härrale» või «prouale» üle. Algul käis see natuke naljatleva alatooniga, praegu on see aga peaaegu neutraalseks saanud. Mõned muutused võivad päris kiiresti toimuda.

Kas te mingeid selgeid inglise keele mõjusid eesti keelele ka tajusite?

Ma uurisin kõige sagedamaid sõnu, sinna veidrused lihtsalt ei jõudnud.

Tegelikult tahtsingi algul seda uurida, kuidas erinevate keelte mõju eesti keeles avaldub. Lootsin võrrelda eesti keele kollokatsioonisuhteid teiste keeltega. Vaadata, millistega on meil tänapäeval kõige rohkem kokkulangevusi. Aga loobusin sellest, kuna ma ei suutnud kaotada eri keelte struktuurist, näiteks sõnajärjest, tingitud mõjusid tulemustele.

Mis suunas selle teemaga edasi võiks minna?

Üks teema, mis jäi käsitlemata, oli see, kuidas kollokaadi tähendus muutub olenevalt sellest, millise inimest tähistava sõnaga ta koos esineb.

See oli vist Michael Pearce (Briti keeleteadlane – toim), kes ütles inglise keele põhjal, et kui meeste puhul tähistasid mõned omadussõnad kehalisi omadusi, siis naiste puhul kasutati samu sõnu tihti piltlikult. Mulle hakkasid mõned sarnased juhud ka oma andmetes silma. Näiteks «tugev mees» tähistas füüsilist tugevust, «tugev naine» aga pigem kindlameelset naist.

Selline lausetasandile minek oleks huvitav. Saaks vaadata, millises tähenduses on seda inimest tähistavat sõna tegelikult kasutatud.

Milliseid elulisi seoseid see töö teie jaoks tekitas?

Kuidagi eriti ehmatavalt jõudis kohale, et see, kuidas me emakeeles tähendusi õpime, kokku seame ja maailma kategoriseerime, kujuneb ikkagi kontekst.

Just inimest tähistavate sõnade puhul panin oma last vaadates tähele, et kategooriad muutusid ja laienesid. Kolme-nelja-aastasena ütles tütar «lapsed ja poisid», ta pidas laste kategooriat millekski selliseks, kuhu kuuluvad ainult tüdrukud. Konteksti põhjal oli ta kuidagi aru saanud, et «poisid» vastandub sellele.

Loomulikus keelesituatsioonis me ju ei defineeri oma lastele midagi – alles koolis hakkame küsima, mida mingi sõna tähendab. Konteksti ja kasutuse põhjal peavad nad tähenduse kuidagi välja korjama. Jõudsin arusaamale, et me õpime sõnu kontekstis.

Aga see sookeskne fookus – kuidas see teie tööväliseid jutte mõjutanud on?

Eks see ikka pereelu mürgitab. (Naerab.) See paneb mõtlema, kui lugeda, kuidas emade ülesanne on «küpsetamine», «keetmine», «koristamine», aga isade ülesandeks jääb ainult laste «patsutamine», nendega «jalutamine» või «mängimine».

Samas, kui keel neid stereotüüpe üleval hoiab, siis ilmselt on need millegi jaoks kultuuriliselt ikkagi väga vajalikud.

Soo jätkamise, partnerite leidmise või millegi muu pärast on vaja öelda, et miski on omane naisele ja miski mehele. Võib-olla need erisused muutuvad ajas, aga mingil kujul ikkagi jäävad.

Häirivaid kollokatsioone välja juurida ilmselt ei saa, aga kuivõrd tuleks teie meelest üldse keele normeerimisega tegeleda?

Mina eriline keelepurist ei ole, mulle eripärad meeldivad. Aga tundub, et kollektiivsete suhete puhul näitab keel ka inimeste ühisosa – mis mõjutab sedagi, kuidas igaüks meist mõtleb.

Roman Jakobson (nimekas keeleteadlane ja semiootik – toim) pani 60–70 aastat tagasi afaasiahaigete keelt uurides tähele, et sõnade kollokatiivsetest suhetest säilisid neil paremini paradigmaatilised, keelesüsteemi tasandi suhted nagu antonüümia või sünonüümia.

Kui afaasiahaigele öeldi «poissmees», oli tal raske pakkuda vastandit «abielumees» või sünonüümi «vallaline mees» – aga meenus «poissmehekorter». Meenusid sõnade koosesinemismustrid.

Tundub, et see näitab, kuidas kollokatsioonid justkui käivad meiega kaasas. Nad on olulised ja püsivad suhted, nii meeldejätmise kui tekstiloome seisukohalt.

Kodused naised, vihased mehed

Tuginedes TÜ eesti keele koondkorpusele ja ajakirjandustekstide korpusele, analüüsis Liisi Piits 30 sagedasemat kollokaati sõnadele mees, inimene, naine, laps, ema, poiss, isa, tüdruk, poeg ja tütar. Tema tööd juhendas professor Urmas Sutrop.

Ilmnes, et naissoo puhul mainitakse enamasti järgmist:

• Ligitõmbavust: sõnad «ilus», «kena» jne moodustavad naise omadussõnalistest laienditest üle 5 protsendi, mehel aga alla 1 protsendi. Peale selle tüdrukud «värvivad» ja «ehivad», naised «poseerivad», tütar «meeldib» ja «esineb».
• Perekondlikku seisu: esinesid sõnad «vallaline», «üksik», «uus» ja «endine»; mehe puhul suhtestaatuse-alased sõnad sagedamate hulka ei jõudnud.
• Perenaine ja ema olemist: ema eriomased verbid tähistavad paljus kodutöid («küpsetama», «keetma», «pakkima», «pesema», «askeldama»). Samuti katab ema laste esmavajadused: «imetab», «toidab», «joodab» neid – aga ka «keelitab», «tõreleb», «tirib», «raputab», «silitab». Isad seevastu «jalutavad» lastega, «juhendavad», «patsutavad», «kiigutavad» neid, «ehitavad» või «meisterdavad» koos nendega.
• Ning suhtlusvormide põhjal on naine ka sõnaliselt võimekam.

Meessugu aga on:

• Nähtavam ühiskondlikul redelil: «kuulus» ja «rikas» esinesid isa kollokaadina 20 ja 30 korda sagedamini kui ema kollokaadina. Mehegi puhul hindame, kas ta on «rikas», «vaene» või «tähtis».

Lisaks, kui väljend «töötav naine» märkis sageli vastandit «kodusele naisele», siis meeste puhul kaasnes «töötavaga» peaaegu alati töökoht või amet. Ehk vastandus töötav-kodune polnud meeste puhul jutuks.

• Keevalisem: 40 protsenti sõnale mees eriomastest verbidest seostusid vägivallaga: «tulistama», «võitlema», «ähvardama», «röövima» jne.

Lisaks

• Omadussõnalistes täiendites viidati mõlema soo puhul palju vanusele. Just alaealiste puhul oli oluline vanust mainida.

Kas eesti keele instituut peaks soosima sooneutraalsete sõnade kasutamist?

Poolt: Tuule Sõber, TÜ informaatika bakalaureusetudeng

Eesti ühiskonnas vaadatakse naisi ja mehi läbi soopõhiste raamide ent selline ettekirjutatus piirab inimeste tegevusvabadust. Kui naistele kinnitatakse, et ennast tuleb määratleda laste sünnitamise arvu kaudu, meestele aga, et tunnete väljendamine ei ole mehelik, siis on tõenäoline, et vaid vähesed mehed ja naised julgevad teha midagi, mida nende soole omaseks ei peeta.

Peale selle toob raamistamine endaga kaasa ülejäänud ühiskonnaliikmete (ala)teadliku viltuvaatamise neile, kes ei vasta ettekujutlusele meeste või naiste rollist. Nii tuntakse töövestlusel naiste puhul huvi laste arvu, meeste puhul aga ametialase kogemuse vastu. Selline käitumine avaldub muuseas ühes suurimatest palgalõhedest OECD riikides (naised saavad võrdväärse töö eest meestest ligi 30 protsenti vähem palka) ja selleski, et naised on ärimaailmas vähe esindatud.

Keel peegeldab ja mõjutab inimeste mõttemaailma. Seega, kui inimesed kuuleksid enda ümber iga päev sooneutraalset sõnakasutust, siis ei seostuks sugupoolte või sõnadega «poiss» ja «tüdruk» enam kindlad tegevused või omadused. See tähendaks omakorda vähem soorollides kinni olevat ühiskonda, mis tuleks kõigile kasuks.

Vastu: Anni Haas, TÜ õigusteaduse bakalaureusetudeng

Sooneutraalsete sõnade kasutamine ei too kaasa ühiskondlikku muutust, sest sõnad ei kanna inimeste jaoks kindlaks määratud tähendust. Enamasti ei määra inimese jaoks sõnade tähendust mitte õigekeelsussõnaraamat, vaid reaalne kokkupuude sõnade kasutamisega. Nii ei tulene arusaam, et naine peaks lapsega koju jääma, mitte sõnade «ema» ja «isa» eristamisest, vaid sellest, et enamasti jäävadki vastsündinutega koju emad. Samale järeldusele jõuaks inimesed ka siis, kui hakataks kasutama sooneutraalset sõna «vanem».

Seega tundub, et soopõhiste sõnade eristamine kannab eelkõige suhtlust lihtsustavat rolli. Selle asemel, et viidata kellegi soole, saadakse kasutada sugu eristavat sõna. Mingitel juhtudel võib sellise viitamisega kaasneda ka stereotüüpne hinnang, ent see ei tulene sõna vormist, vaid sõnakasutaja või ühiskonna kokkupuutest vastava olukorraga. Seega ei muudaks sooneutraalsed sõnad tegelikkust, vaid muudaksid inimeste suhtlemise kohmakamaks.

Lasteaiaõpetajale õpetaja palk!

Eesti Lasteaednike liidu kollektiivne pöördumine Riigikogule

Eesmärk: kõigile alushariduse pedagoogidele on kehtestatud vastavalt atesteerimise tulemustele ühtne riiklik õpetaja töötasu alammäär, mis on rahastatud sarnaselt kooli pedagoogidega.   

 Meie, allakirjutanud, teeme Riigikogule ettepaneku:

• kehtestada kõigile lasteaiaõpetajatele põhikooli ja gümnaasiumi õpetajatega võrdne riiklik töötasu alammäär üle Eesti;
• sätestada koolieelsete lasteasutuste rahastamine sarnaselt munitsipaalkoolide rahastamisega;
• muuta koolieelse lasteasutuse seadust ning viia sellesse põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse §-ga 76 ja §-ga 82 sarnased sätted.

 Sätestada koolieelse lasteasutuse seaduse  § 27 (1), (2) ja (5) järgmiselt:

§ 27. Rahastamine

(1)Koolieelse lasteasutuse eelarve tulud moodustuvad eraldistest riigi-ja valla või linnaeelarvest, laekumistest eraõiguslikelt juriidilistelt isikutelt, vanemate poolt kaetavast osast, annetustest ning lasteasutuse põhimääruses sätestatud lasteasutuse õppekavavälisest tegevusest saadud tuludest.

(2) Koolieelse lasteasutuse kulud katab lasteasutuse pidaja. Lähtudes koolieelse lasteasutuse laste või laste rühmade arvust, määratakse kooskõlas riigieelarve seadusega igal aastal riigieelarvest toetus valdadele ja linnadele koolieelsete lasteasutuste õpetajate, direktorite ja õppealajuhatajate töötasu ning täiendkoolitusega seotud kulude katmiseks.

(5) Õpetaja töötasu alammäär

(1) Õpetajate töötasu alammäära lepivad kollektiivlepingu seaduses sätestatud tingimustel ja korras kokku:

1) tööandjate esindajatena valdkonna eest vastutav minister ja üleriigiliste kohaliku omavalitsuse üksuste liitude volitatud esindajad või kohaliku omavalitsuse üksuste ja erakoole pidavate eraõiguslike juriidiliste isikute volitatud esindajad ning

2) töötajate esindajana õpetajate registreeritud ühenduste volitatud esindajad.
(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kokkuleppe alusel kehtestab Vabariigi Valitsus õpetaja töötasu alammäära määrusega.
(3) Kui käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kokkulepet ei saavutata, kehtestab õpetaja töötasu alammäära Vabariigi Valitsus käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud määrusega.

Põhjendus

Meie, allakirjutanud, ei ole rahul olukorraga, kus ühesugust tööd tegevate ning samadele kvalifikatsiooninõuetele (lasteasutuse õpetaja kvalifikatsiooninõuded on kõrgharidus ja pedagoogilised kompetentsid) vastavate lasteaiaõpetajate töötasu  on olulisel määral erinev, olenevalt kohalikust omavalitsusest. Seega sõltub palga suurus peamiselt inimese elu- ja töökohast ning kohaliku omavalitsuse otsusest, mitte õpetaja kvalifikatsioonist, töökogemusest, tööpanusest või töö kvaliteedist. See on õpetajatööd tegevate isikute ebavõrdne kohtlemine.

Eesti Vabariigi põhiseaduse § 12 lõige 1 näeb ette, et kõik on seaduse ees võrdsed.
Kedagi ei tohi diskrimineerida rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste, samuti varalise ja sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu. Antud juhul tuleneb ebavõrdne kohtlemine õpetaja töökohaks oleva koolieelse lasteasutuse asukohast, mis on „muuks asjaoluks“ põhiseaduse § 12 lõike 1 tähenduses.

Töötasu (sh. töötasu alammäära) erinevused ametiala piires sarnast tööd tegevate inimeste vahel on kasvanud väga suureks. Ühe kuu keskmise palga suurus lasteaiaõpetajatel on www.riigiraha.fin.ee andmetel erinevates kohalikes omavalitsustes 424 eurost kuni 1200 euroni. Vahe võib seega olla pea kolmekordne. Samas ei võimalda praegused seadused kehtestada koolieelsete lasteasutuste õpetajatele töötasu alammäära riiklikult.
Kohalike omavalitsuste suurus, võimekus ja majanduslik olukord on erinev.  Sellest tulenevalt on erinev ka nende võimekus maksta konkurentsivõimelist töötasu lasteaiaõpetajatele.

Meie, allakirjutanud, tunnustame riikliku töötasu alamäära tagamist kooliõpetajatele, kuid ei ole rahul olukorraga, et riiklikku töötasu alammäära ei ole tagatud lasteaiaõpetajatele. Nii kooli- kui ka lasteaiaõpetajate kvalifikatsiooninõuded on kehtestatud haridus- ja teadusministri määrusega ja on ühtsed riigis tervikuna. Nii kooli- kui ka lasteaiaõpetajad töötavad riigi kehtestatud õppekavade alusel. Tööd aga tasustatakse erinevatel alustel.

Eesti Vabariigi haridusseaduse § 2 lõige 5 ütleb:
„Haridusel on järgmised tasemed:
1) alusharidus;
2) põhiharidus (hariduse I tase);
3) keskharidus (hariduse II tase); 4) kõrgharidus (hariduse III tase). “

Sama seaduse § 14 sätestab:  „Alusharidus on teadmiste, oskuste, vilumuste ja käitumisnormide kogum, mis loob eeldused edukaks edasijõudmiseks igapäevaelus ja koolis. “Eesti elukestva õppe strateegias 2020“ on määratletud, kes on õpetaja: „ Õpetajana peetakse silmas kõiki, kes juhivad õppeprotsessi ja kujundavad õpikeskkonda lasteaedades, üldhariduskoolides, kutsekoolides, kõrgkoolides, huvikoolides, vabahariduslikes koolituskeskustes, täiendõppes, avatud noortekeskustes,
muuseumides jt. kultuuriasutustes.“

Lasteaia –ja kooliõpetaja ülesanded ongi väga sarnased, töö sisu erineb ainult haridusastmete lõikes. Koolieelse lasteasutuse seaduse § 22 lõigete 2 ja 3 järgi loovad pedagoogid tingimused laste kasvamiseks ja arenemiseks vastastikusel lugupidamisel ning üksteisemõistmisel laste ja nende vanematega, samuti hoolitsevad laste elu ja tervise eest lasteasutuses; pedagoogid on kohustatud nõustama lasteasutuses käivate laste vanemaid ja teeninduspiirkonnas elavate lasteasutuses mittekäivate laste vanemaid nende soovil õppe- ja kasvatusküsimustes.
Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 75 lõike 2 kohaselt on õpetaja põhiülesanne toetada iga õpilase arengut ning aidata õpilasel kujundada huvi- ja võimetekohast õpiteed.  Kõigi õpetajate kohustus on toetada parimal moel iga lapse/õpilase arengut, samuti täiendada ametialaselt oma kutseoskusi ja olla kursis haridusuuendustega.
Lasteaiaõpetaja töö muudab eriti pingeliseks talle seaduses selgesõnaliselt sätestatud kohustus ja vastutus hoolitseda laste elu ja tervise eest. Kooliõpetajal ei ole seaduses otsesõnu sätestatud kohustust hoolitseda laste elu ja tervise eest (selline kohustus on põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse §44 järgi koolil). Lasteaiaõpetaja vastutuse määr on suurem kuid töötasu oluliselt väiksem. Sellele tuginedes ootab lasteaiaõpetaja oma töö väärtustamist sarnaselt kooliõpetajatega, kuid kahjuks riik praegu lasteaiaõpetajat õpetajana ei väärtusta.

Kooliõpetajate töötasu alammääras lepivad põhikooli-ja gümnaasiumiseaduse § 76 kohaselt „kollektiivlepingu seaduses sätestatud tingimustel ja korras kokku: […] tööandjate esindajatena valdkonna eest vastutav minister ja üleriigiliste kohaliku omavalitsuse üksuste liitude volitatud esindajad või kohaliku omavalitsuse üksuste ja erakoole pidavate eraõiguslike juriidiliste isikute volitatud esindajad ning […] töötajate esindajana õpetajate registreeritud ühenduste volitatud
esindajad” ning selle kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega.

Koolieelse lasteasutuse seaduse § 27 lõike 1 alusel toimub lasteasutuse  rahastamine lisaks annetustele ja vanemate poolt kaetavale osale riigieelarve ja valla- või linnaeelarve vahenditest. Lasteasutuse õpetaja palga alammääras lepivad vastavalt koolieelse lasteasutuse seaduse § 27 lõikele 5 kokku kohalike omavalitsusüksuste esindajad ja lasteasutuste õpetajate esindajad. Lasteaiaõpetajatele palga maksmine on hetkel kohaliku omavalitsuse üksuste ülesanne, milles riik ei osale. Teistmoodi on lahendatud kooliõpetajatele palga maksmine, mis on riigi kohustus.
Kuid seadus näeb siiski ette ka lasteaiaõpetajate palkade maksmise toetamise võimaluse.
Koolieelse lasteasutuse seaduse § 27 lg 1': „Riigieelarves nähakse võimaluse korral ette toetus kohaliku omavalitsuse üksustele lasteasutuste kohtade loomiseks ja renoveerimiseks, lasteasutuste õpikeskkonna arendamiseks ja lasteasutuste õpetajate palgavahenditeks tingimusel, et kohaliku omavalitsuse üksus lisab riigieelarvest eraldatavale toetusele täiendavalt valla- või linnaeelarve vahendid […].“ Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 6 lg 2. alusel võidakse ette näha koolieelsete lasteasutuste teatud kulude katmist kas riigieelarvest või muudest allikatest.

Munitsipaallasteaedade tegevuse korraldamine on kohustuslik omavalitsuslik ülesanne. Siiski on tegemist valdkonnaga, kus riik peaks kohalikke omavalitsusi toetama. Riigikohus on kohtuasjas nr 34-1-8-09 tehtud otsuses rõhutanud järgmist: „PS § 154 lõikest 1 tulenevat õigust ja kohustust otsustada ning korraldada seaduse alusel iseseisvalt kõiki kohaliku elu küsimusi, sealhulgas otsustada, kuidas kulutada kohaliku elu küsimuste lahendamiseks eraldatud raha, on omavalitsusüksusel võimalik järgida üksnes juhul, kui tal on selleks piisavalt raha. Seetõttu eeldab PS § 154 lõikes 1 sätestatud enesekorraldusõigus juba olemuslikult, et omavalitsusüksustele oleks tagatud õigus piisavatele rahalistele vahenditele omavalitsuslike ülesannete täitmiseks. Seejuures peab kõnealuse õiguse kohaselt olema tagatud nii seadusest tulenevate kui ka muude, seadusega sätestamata omavalitsuslike ülesannete piisav rahastatus.“ (punkt 55).
Ning: „Samuti peab omavalitsuslike ülesannete rahastamissüsteem olema piisavalt mitmekülgne ja paindlik, arvestamaks nende ülesannete täitmiseks tarvilike kulutuste tegelikku muutumist. Väiksemate rahaliste vahenditega omavalitsusüksuste kaitseks tuleb rakendada rahalise ühtlustamise mehhanisme või analoogilisi meetmeid, et tasandada potentsiaalsete tuluallikate ja kulutuste ebaühtlast jagunemist omavalitsusüksuste vahel. Omavalitsusüksused tuleb kaasata rahastamissüsteemi puudutavate otsuste tegemisse. Kui võimalik, ei peaks omavalitsusüksustele eraldatavaid vahendeid siduma konkreetsete projektide finantseerimisega, et säilitada nende võimalikult suur iseseisvus ülesannete täitmisel.“ (punkt 56).

Kokkuvõttes johtuvad ülal kirjeldatud olukorrast alushariduse vallas tõsised probleemid.

• Töölt on lahkunud ja lahkumas erialase haridusega kogenud spetsialistid.
• Jätkuvalt on keeruline leida erialase ettevalmistusega lasteaiaõpetajaid, muusika-ja liikumisõpetajaid, logopeede, eripedagooge, tugispetsialiste, eri –ja sobitusrühmade õpetajaid.
• Suur hulk pensioniikka jõudvaid või juba pensionil olevaid ja veel töötavaid õpetajaid jääb lähiajal vanaduspensionile.
• Noored erialase kõrgharidusega inimesed praeguse palgaga tööle ei tule.
• Suure palgalõhe tõttu erinevates kohalikes omavalitsustes lahkuvad õpetajad tööle piirkondadesse, kus makstakse suuremat töötasu.
• Suur palgalõhe kasvab üle pensionilõheks.

Kui kohalikud omavalitsused ei suuda leida oma lasteaedadesse kvalifitseeritud personali ja olude
sunnil võetakse üha enam tööle erialase hariduseta töötajaid, ei pruugi kvaliteetse alushariduse tagamine osutuda enam võimalikuks. Samas on selle kättesaadavus lastega peredele atraktiivsete elutingimuste loomisel väga oluline.

Kuidas pöördumises esitatud ettepanek olukorda parandab

Üksmeel valitseb selles, et kõigile lastele on vaja võimaldada vanemate soovil koht koolieelses lasteasutuses või kuni kolmeaastastele koht vanemate nõusolekul lastehoius. Koht lasteaias või lastehoius on oluline kuid siiski ainult poolik lahendus. Määrava tähtsusega on inimesed kes lasteasutustes töötavad. Nemad loovad ja kujundavad nii füüsilise kui vaimse keskkonna. Vaja on leida ka vahendid, et erialase ettevalmistusega inimesi tööl hoida ja parimaid tööle kutsuda. Nõuded neile, kellest võib kestva koolituse ja praktika tulemusena kujuneda hea õpetaja, on väga kõrged: teatud akadeemilise võimekuse tase, suhtlemisoskus, inimlikkus, võime taluda kestvat vaimset pingutust, soov pidevalt areneda ja õppida. Samas on pedagoogiamet loominguline töö.

Kvaliteetse õpikeskkonna suudavad luua vaid end turvaliselt ja enesekindlalt tundvad, oma töötasuga endale ja oma perele väärikat toimetulekut võimaldavad inimesed. Õpetajate ja täiskasvanute töötingimustest, enesetundest ja rahulolust sõltub laste heaolu.

Lasteaednike Liit usub, et kui pöördumises esitatavad ettepanekud seadusteks vormistada, paraneb olukord tuntavalt

• Erialase ettevalmistusega, kogenud, lastega tööd armastavad ja oma tööst lugupidavad õpetajad ei lahku enam töölt.
• Eestis tasakaalustub lasteaiaõpetaja kutse olulisus.
• Lasteaiaõpetajaks sobivaid inimesi hakkab konkureerima sellesse ametisse rohkem.
• Meie ettepaneku elluviimine loob tingimused, et lasteaiaõpetaja elukutse valivad inimesed, kellel on selleks tööks vajalikud eeldused.
• Väärikas palk kõikjal Eestis loob konkurentsi, tekitab õpetajas vajaduse end rohkem arendada ning tõstab tema eneseväärikust.
• Õpetajad, kellele õpetajatöö on kutsumus, jäävad tööle lasteaeda.
• Konkurentsivõimeline palk on ka meesõpetajate lasteaeda tööletuleku eelduseks (lasteaiarühmades on poisse enamasti rohkem kui tüdrukuid).
• Riigivõimu õiged realistlikud hariduspoliitilised eesmärgid ja otsused tagavad pedagoogitöö väärtustamise.
• Õiglaselt tasustatud inimese eneseväärikus on märgatavalt kõrgem, sellel on vahetu suhtlemise kaudu positiivne mõju lapsele.
• Lastel on parem lapsepõlv. Nad kasvavad turvalises, loovas ja emotsionaalselt toetavas ja tervislikus keskkonnas.
• Lastel on sotsiaalsed oskused enda ja teistega toimetulekuks, valmisolek õppimiseks.
• Motiveeritud õpetaja, kes tunneb, et tema tööd väärtustatakse, on valmis oma töösse rohkem panustama, teeb oma tööd rõõmsalt ja pühendunumalt, millest võidavad kõik lapsed.

Kontaktisik:

Liili Pille

ELAL juhatuse esimees

lasteaednikeliit@gmail.com

Eesti naise uuring: naised ei julge sünnitada, sest ei tunne end paarisuhtes turvaliselt

Eesti naised ei julge sünnitada, sest ei tunne end paarisuhtes turvaliselt, selgub äshavalminud uuringust. Soovitud lastesaamise takistuseks on kindlustunde puudumine. Üksnes raha maksmine ei aita, ühiskonnas on vaja muuta hoiakuid.
Mõni kuu tagasi avaldatud Eesti mehe uuring näitas, et mees soovib peret, armastust ja kahte-kolme last. Äsja ilmunud uuringust Eesti naise tervise kohta selgus, et ka naine näeb ideaalis peres kasvavat kahte kuni kolme last. Miks need lapsed meie peredesse ei sünni?

"Naiste osakaal, kes soovivad peresse kolme last, on küll tõusnud, samas tegelik laste arv ei ole kasvanud. See näitab, et kusagil on probleem," tõdes naise tervise uuringu üks autoreid, Tartu Ülikooli kliinikumi naistearst Kai Part.

Ei saa süüdistada naisi, et nad ei sünnita. Toetuste tõstmine ei aita, ühiskonnas on vaja hoiakuid muuta.

Naise tervise uuringust selgus, et teise-kolmanda jne lapse sünnitamata jätmine ei ole kinni niivõrd majanduslikes põhjustes, kui selles, et naised ei ole rahul oma paarisuhtega. 

Naised ei tunne end suhtes turvaliselt.

Meeste-naiste uuringuid võrreldes tuli sugude vahel välja oluline erinevus: 61% 25-44-aastastest naistest märkis üheks põhjuseks, miks nad rohkem lapsi ei soovi, asjaolu, et nad ei ole rahul oma paarisuhtega. Samas eas meeste hulgas oli paarisuhtega rahulolematuid poole vähem. 

Naiste ebakindluse taga on ka meie aja suhtekultuur, mis soosib kergeid vangerdusi. Statistika järgi Eestis peresuhted ei püsi ja pere hülgaja on enamasti mees. Euroopa võrdluses oleme üksikemade suhtarvu poolest  Läti järelteisel kohal. Eesti naistel ei ole kindlustunnet, et ta ei jää oma kolme lapsega üksi.

Teisalt kipuvad isad lapsekasvatamisest ja kodustest toimetustest kõrvale hoidma.
54% uuringus küsitletud 25-44-aastastest naistest ütles, et ei soovi rohkem lapsi, kuna "partner ei osale laste eest hoolitsemisel ja kodutöödes sel määral, kui soovin". Mehed nimetasid seda põhjust taas poole vähem kui naised.

Majanduslikud kaalutlused olid naiste jaoks lastesaamisest loobumisel märksa vähem olulised. 

Koormus jaguneb ebavõrdselt

"Naljatamisi on öeldud, et Eesti naine sünnitab nii palju lapsi, kui ta jõuab üksinda üles kasvatada," märkis Praxise töö- ja sotsiaalelu vanemanalüütik Marre Karu. Teda väga ei üllata, et naised on suhtega rahulolematumad kui mehed. "Mehed ei näe probleemi, sest nende jaoks probleemi ei ole. Lapse sünd toob lisakoormuse ju eeskätt naisele ja ka edaspidi jääb laste kasvatamise ja kodutööde koormus samuti peamiselt naise kanda. Statistikaameti aasta tagasi tehtud ajakasutusuuring näitas, et naiste ja meeste kodutoimetuste tasakaal on väga paigast ära – kodutöödele kulub naistel peaaegu poole rohkem aega kui meestel," nentis Karu. 

Samas tasustatud töö tunde teevad mehed-naised Eestis üsna võrdselt.

Ajakasutusuuringu järgi on kõige suurem kodutöökoormus 25-44 aasta vanustel, parimas teise, kolmanda jne lapse saamise eas naistel. Neil kulub majapidamisele ja perekonnale kokku 284 minutit nädalas, samas vanuses meestel aga kulub kodustele toimetustele nädalas 150 minutit.

Võrreldes teiste riikidega on hoopis võrdsem kodutööde jaotus Rootsis, Taanis ja Soomes ehk Põhjamaades," märkis Karu. "Näiteks Rootsis naise iga tehtud kodutöötunni kohta teeb mees 50 minutit koduseid töid, Taanis 44 minutit ja Soomes 40 minutit. See ei ole üllatav, kuna neis riikides on juba ammu seatud eesmärgiks muuta meeste ja naiste jaoks elu – nii tööl kui kodudes – võrdsemaks."

Meil tavatsetakse pigem rääkida, et Eesti mehed töötavad hirmus palju, ning asjaolu, et naiste koormus on tegelikult suurem, tähele ei panda. "Tasustatavat tööd teevad meie naised sarnasel määral meestega," ütles Part.

"Meil on üks kõrgemaid naiste tööhõiveid Euroopas, kuid palka saavad meie naised meestest kolmandiku võrra vähem. Eesti omapäraks on see, et naised ja mehed on laias laastus koondunud erinevatesse töövaldkondadesse, sh naised just madalat tasustatud töövaldkondadesse, näiteks haridusse.

Lisaks sellele teevad Eesti naised meestega võrreldes poole rohkem koduseid toimetusi, mille eest ei maksta midagi – ja sellele vastavalt on ka suhtumine, et majapidamistööd ei olegi töö, see on naise vaba aja veetmise viis. Naiste tasustamata tööd meie ühiskonnas ei märgata ja ei väärtustata, seda hoiakut tuleks muuta."

Mitmetes Euroopa riikides on Pardi sõnul kohustused peres märksa võrdsemalt jagatud. "Kui on paarisuhe, siis on ka võrdne vastutus ja kohustused," ütles ta. "Tasakaalus pereelu soodustab rahulolu ja õnnelikkust. Ning rahulolevad inimesed on ka tervemad."

Ühiskond soosib ebavõrdsust

Eksperdid ei tõtta siiski kogu süükoormat Eesti naiste raskes saatuses meeste õlule tõstma. Pigemini on põhjus ühiskonnas kinnistunud hoiakutes, mis on visad muutuma.

"Kui mees tahab rohkem aega naisele-lastele pühendada, siis on see tihti nagu vastuvoolu ujumine," nentis Karu. "Mehed tunnevad ühiskonna survet pühenduda pigem tööle kui perele. Ning tööandjad üldiselt soosivad seda käitumismustrit. Kui isa ütleb, et tahab töö ajast näiteks lapsele lasteaeda järele minna, on tööandja tavaline reaktsioon: "Kas lapsel siis ema ei olegi?""

Käitumismustrid taastoodavad ennast. "Muutuste vastu olles on peamine argument ju ikka, et kogu aeg on niimoodi olnud. Inimesed vajavad kindlaid raame ja kui ammu kehtinud tõekspidamised raputada saavad, siis on sellega tihti raske leppida," Lisas Karu

Ebavõrdsus ühiskonnas peegeldub peresuhetes. Mida suurem on ühiskonnas majanduslik ebavõrdsus, seda suuremat ebavõrdsust näeb ka peresuhetes. Neil, kellel on võim – meestel –, pole huvi seda käest anda. Sellepärast on ka sookvoote vaja – et võim jaotuks, mitte ei kinnistuks. Mitte sellepärast, et mehi või firmasid karistada.

Ariadne Lõnga uue numbri esitlus

ENUT (Eesti Naisuurimus- ja Teabekeskus) kutsub Ariadne Lõnga uue numbri esitlusele 19. juunil kell 14.00 ENUT-i ruumis T-405 (Narva mnt 25).  Osavõtt eelnevalt registreerida enut@enut.ee

Ariadne Lõng on Eesti esimene ja ainuke nais- ja meesuurimuse ajakiri, mis asutati aastal 2000.  Ariadne Lõnga võib leida ENUTi raamatukogust, teistest raamatukogudest (vt ester.ee, lugeja.ee) ning alati on seda võimalik soodsa hinnaga omandada ENUTist.

Katkend esimese ajakirjanumbri eessõnast  Eda Sepp ja Suzanne Lie Ajakirjale on nime Ariadne Lõng andnud lugu kreeka mütoloogiast. Ariadne oli kuningas Minose ja kuninganna Pasiphae tütar, kes oli armunud Theseusesse, ning kui viimane pidi minema labürinti Minotaurust tapma, andis Ariadne talle lõngakera, et ta selle abil labürindist tagasitee leiaks. Ajakirja toimetus on valinud Ariadne lõnga sümboliseerima uue demokraatliku mõtlemise ja sugupoolte võrdsuse teejuhist – ilma võrdsuseta ei saa olla demokraatiat, mis hõlmab nii naisi kui mehi. Eesti rahvatraditsioonis ja eriti naiste-traditsioonis on lõngal olnud tähtis roll; sellega tahame viidata ajakirja suunale mõtestada lahti omamaised probleemid. Vanakreeka kultuur on õhtumaa mõttemaailma häll, ent just sealt sai alguse ka patriarhaalne sotsiaalsüsteem, nii nagu meie seda tunneme. Sellest peame alustama, kui tahame mõista sugupoolte ebavõrdsuse tekkelugu ja näidata, mida tuleks muuta ja kuidas seda teha. Läänes on üle kolmekümne aasta nende küsimustega tegelenud akadeemiline feministlik teooria, mis sai alguse ülikoolides naisuurimuse kursustega. Naisuurimus, naisteadused ja akadeemiline feminism on omavahel nii tihedalt seotud, et nendevaheline piir jääb sageli ebamääraseks. Ariadne Lõng on Eestis esimene ajakiri, mis tegeleb akadeemilise feminismi, naisuurimuse ning soouurimusega. Ariadne Lõng võiks olla foorum, kus eesti naised ja mehed saaksid tutvustada oma uurimusi, mis käsitlevad nais- ning sugupoolte temaakat, aga ka feministlikku metodoloogiat, ning avaldada viimasest lähtuvaid töid. Me loodame, et ajakiri ergutab naisteaduste ja naisuurimuse arengut Eestis ja informeerib ka üldsust vastavast problemaatikast. Oluline on hakata Eestis mõjutama teaduste peavoole, milleni on tänaseks jõutud Läänes. Ariadne Lõng peegeldab naisteaduste interdistsiplinaarset iseloomu, pakkudes artikleid, mis lähtuvad sotsioloogia, kirjandusteaduse, kunstiteaduse, psühholoogia ning filosoofia vaatenurgast. Igas numbris avaldame ka rahvusvahelistes ajakirjades ning kogumikes ilmunud artiklite tõlkeid. Esimesed kolm artiklit käsitlevad naisuurimuse ja feminismi definitsioone ja mõisteid, kolm järgmist analüüsivad olukordi, millega eesti naised on kokku puutunud Nõukogude okupatsiooni ajal ning Eesti iseseisvuse taastamisel toimunud ümberkujunduste jooksul. Ülejäänud käsitlevad kunsti-, kirjandus- ja filosoofiaprobleeme.