Piret Mäeniidu uues raamatus «Loomaaia jäljerajad» on koos 75-aastaseks saanud loomaaia põnevamad juhtumised, silmapaistvamad loomad ja kuulsamad töötajad.
Raamatu sünnilugu
Kui valmis Aleksei Turovski elulooraamat, vaatasin silmanurgast Mati Kaalu ja mõtlesin, et tema elust oleks tore raamat teha. Kaal, tagasihoidlik inimene nagu ta on, ütles, et tema endast raamatut ei taha, aga loomaaiast raamatu tegemisega oli nõus. Olin veel rohkem nõus, sest ei julgenud nii palju paludagi, et tervest loomaaiast raamat teha. Kuna loomaaial on sel aastal ka 75. sünnipäev, sobis see mõte hästi.
Millised loomad pääsesid raamatukaante vahele?
Loomaaias on praegu üle 10 000 looma ja arusaadavalt kõigist kirjutada ei jõua. Esindatud on need, keda loomaiast kiirelt läbi käies näha saab. Aga juttu on ka huntidest, keda praegu loomaias pole. Põhivalik tekkis tänu inimestele, kes on mingite loomadega kauem tegelenud ja kellele need on hingelähedasemad. Näiteks on juttu kõige põlisemast töötajast Anne Saluneemest, kes on loomaaias töötanud juba 50 aastat, ja tema elevantidest. Ta on nagu elav ajalugu, kes mäletab iidamast-aadamast inimesi ja olusid.
Kuidas loomad rääkima panite?
Loomad panin rääkima nende inimeste keeles, kes nendega iga päev kokku puutuvad ja oskavad meile loomade keelt tõlkida. Samas vaatasin ikka ise ka loomadega tõtt, et neid paremini mõista. Eriline side tekkis elevantidega, kelle juures oli hea mõtete kogumise paik, puhata kõrvu ja pead. Elevandid nosisid oma heina, mina lihtsalt vaatasin neid ja me ei lasknud vastastikku ennast häirida. Tundus, et elevantidel oli mind nähes hea meel ja nad mõtlesid isekeskis, et las ta siis vaatab, kui midagi targemat teha pole.
Kes on teie lemmikloom loomaiast?
Kui ma polnud veel selle raamatuga tegelenud, oleksin osanud nimetada lausa läbi une kolm lemmiklooma, aga enam ei oska. Mida rohkem neid näed, seda raskem on öelda, kes on lemmikloom. Kui just peab ütlema, siis ehk primaadid, kes on oma käitumiselt inimesele veidi sarnasemad. Meeldivad šimpansid ja jaapani makaagid, kes on nii sotsiaalsed ja lõbusad ja kelle ühiselukorraldust on lausa lust vaadata. Kunagi oli aga minu vaieldamatuks lemmikuks ka valgetups-marmosett.
Kas igal loomal on oma iseloom?
Kõik loomad on omamoodi isiksused ja ei saa anda täit ülevaadet, nagu pole ka piisav, kui kirjutada inimesest vaid nii, et see on üks eurooplane, see on inimene Aasiast ja see üks inimene Aafrikast. Aga näiteks omadussõna «uhke» sobib iseloomustama paabulindu. Kuna uhkusel on selline väike kõrvalmaitse juures, siis ma paabulinnu jutule ei kippunud, vaid mõtlesin, et las ta siis uhkeldab ja mis ma ikka torgin.
Tagasihoidlikkusega seostub Hiina alligaator, millele loodusemehed muidugi vastu vaidlevad. Hiina alligaator elab samas majas, kus see suur vanamees krokodill, ja kipub seal jääma kuidagi kahe silma vahele. Ei tea, miks ta on nii tagasihoidlik ega tule näita ennast. Mässaja tiitlit väärivad vaieldamatult šimpansid – kui neile ikka miski ei meeldi, siis nad mässavad. Kui nad vaatavad läbi puuri ja arvavad, et sul on vale soni peas, läheb mässuks. Ühel korral šimpans Betty, kes mulle muidu kangesti meeldis, vaatas mulle väga ilmekalt otsa ja koputas korraks rusikaga vastu klaasi – arvasin, et ju ta tundis mu ära ja rõõmustab. Pärast kuulsin šimpansitalitaja Imbilt, et tegelikult on hoopis nii, et kui sa šimpansile ei meeldi, hakkab ta sulle nägusid tegema. Samas oli lumeleopard selline loom, kes ei tahtnud ennast peaaegu üldse näidata ega kekutamas käia, ometi on ta nii kena ja väärikas. Lõvi aga on muutunud meie oludes legendiks – siinses kliimas on ta heas mõttes tsirkuseeksponaat.
Kas loomaed on vangla või loomade Eldoraado?
Minu meelest on loomaaed siiski loomade Eldoraado. Viimastel kümnenditel on loomakaitseliikumine kõvasti hoogu saanud ja mõnedes inimestes sektantlikku suhtumist tekitanud. Ettekujutus, et loomaaed on looma vangla, on väär. Kui süveneda loomade pidamise põhimõtetesse ja loogikasse, siis paljusid loomaliike poleks enam maailmas olemas, kui poleks loomaaedu. Pigem on ikka loomaaed elukate Eldoraado, nagu loomaaia direktor Mati Kaal ütleb. Loomaaed pole kohe kindlasti vangla, aga tsirkus ei tohiks ta ka olla, ja õnneks meie loomaaed seda pole.
Millega üllatasid maod?
Mul on olnud juba pikka aega madude kartus ehk lausa foobia. Ma pole iial igatsenud mingit madu kätte võtta või teda paitada, mõnda on pelutav isegi vaadata. Kui käisin terraariumirahvaga rääkimas, näidati mulle maisimadu ja küsiti, kas tahad teda lähemalt näha. Olles ise juba pool aastat loomaaias ringi tuterdanud, ei sobinud ju öelda, et ei soovi. Tegin julge näo pähe ja võtsin umbes 40 cm pikkuse maisimao kätte. Üllatusin tõesti, kui ilus ja pehme ja siidine nahk tal on ja kui ilus elukas ta tegelikult on. See kogemus muutis hoobilt minu suhtumist ja tänu sellele vaatasin ka teisi madusid veidi teise pilguga.
Lugu, mis šokeeris kõige enam?
Šokeerivad olid need lood, kui loomad said loomaaiast putku. Enamasti ajal, mil loomaaed oli Kadriorus. Kord põrutasid mägikitsed minema ja neid jahiti Lasnamäe uute paneelmajade vahel taga. Alalõpmata olid seal jooksus ka hundid. Samuti on jooksus olnud üks korralik noor püütonipoiss. Maod elavad ju elevandimajas, mille keskel on munakividega vooderdatud ilubassein. Madu oli kuidagi oma pleksiklaasist majast välja pääsenud ja teinud pesitsuspaiga basseini munakivide vahele. Õnneks oli loomaed kinni, kui talitajad mao avastasid ja oma boksi tagasi toimetasid.
Pisarad tõi silma lugu Amuuri leopardikutsikate saatusest, kelle kolm poisikest kasside pähe ära virutasid, et need turul maha müüa. Lugu juhtus 15 aastat tagasi. Poisid passisid peale, kui valvur läks koeraga jalutama, ja varastasid poolteist aastat hoolega hoitud ja kasvatatud Amuuri leopardi kutsikad ära. Vaesed loomad pandi tsemendikottidesse, kus nad hingasid sisse tsemenditolmu, ja kuigi nad hiljem saadi kätte, surid loomad siiski ära.
Palju on inimesed jätnud loomaaeda oma käsi-jalgu?
Läbi aastate ühtekokku 20 ihuliiget, enamasti käsi. Mitukümmend aastat tagasi hammustas tiiger ühel Eesti kirjanikul sõrme ära. Tahtis tiigrile pai teha ja läks lolli peaga torkima. Valvurid küll hoiatasid, aga noor uljas meesterahvas ei kuula alati. Kui loomaaed oli veel Kadriorus, elas seal üks hunt, kes nägi nunnu välja ja meeldis kõigile väga. Tema hammustas ära ühe polkovnikuproua hästi maniküüritud näpu, mis siis hiljem prepareeriti ja pandi publikule hoiatuseks välja – selline ilus lakitud küünega sõrm! Loomaaias nägin lähemalt, kuidas külastajad käituvad, ja see pole küll õige, et väikesed lapsed topivad oma mobiiltelefon võrede vahelt läbi, et pilte teha. Mis see lapsekäsi siis ära hammustada on!
