Kas õpilased või poisid ja tüdrukud?

ENÜ (Eesti Naisteühenduste Ümarlaud) kutsub osalema Euroopa Sotsiaalfondi projekti lõppseminaril

“ Kas õpilased või poisid ja tüdrukud?
Uurimus valmisolekust sootundlikuks õpetamiseks ja kasvatamiseks Eestis”

28. mai 2012.a. kell 9.30-14.45
Tallinna Ülikool, ruumis M648


PÄEVAKAVA



9.30- 9.40 Avasõnad TLÜ Kasvatusteaduste Instituudi direktor Rain Mikserilt

9.40-10.20 Naise rolli restruktureerimine Eesti avalikus arvamuses vahemikus 1990- 2011- Andrus Saar

10.20-11.00 Ühiskond ja sugu haridustegelaste pilgu läbi- Gertrud Kasemaa

11.00-11.40 Poiste ja tüdrukute peab-pedagoogika- Tiiu Kuurme

11.40-12.00 Kohvipaus

12.00-12.40 Loodus on meid selliseks teinud“ ehk sooline essentsialism hariduses ja kasvatuses- Elo-Maria Roots

12.40-13.20 Kas õpetaja saab olla õiglasem kui on ühiskond? Eesti õpetajate valmisolek sootundliku pedagoogika rakendamiseks- Ülle-Marike Papp

13.20-13.45 Diskussioon

13.45-14.45 Lõunasöök (aatriumis)


Osavõtust palun teatada hiljemalt 25. maiks enu@enu.ee

Peale haridustöötajate uuringut tutvustavat seminari toimub ENÜ koosolek.


NB! ENÜ ootab ettepanekuid, mida võiks teha riigi alkoholi- ja tubakapoliitakasse.
Päevakava:
1. ENÜ ettepanekud riiklikku alkoholi- ja tubakapoliitikasse- Laine Tarvis. Arutelu*.
2. Ülevaade EWL peaassambleest 12.-13. mail Budapestis- Harda Roosna, Eha Reitelmann
3. Info käimasolevast ümarlaudade projektist- Eha Reitelmann
4. Jooksvad küsimused

*Riigi alkoholipoliitika ülevaatamise ülesanne tuleneb koalitsioonileppest, mis püstitas ülesande koostada riigi alkoholi- ja tubakapoliitika roheline raamat.

Alkoholipoliitika ülevaatamise ülesanne tuleneb meie riigis valitsevast olukorrast, kus elanikkond on ammu asunud end hävitama, kuna me tarbime aastas absoluutset alkoholi üle 9 liitri inimese kohta aastas (Maailma Terviseorganisatsiooni poolt kehtestatud piirmäär on mitte üle 6 l).

ENÜ osaleb riigi alkoholipoliitika töörühmas (esindajaks Laine Tarvis). Meie töörühma valdkond on " Teavitus ja võrgustikutöö". See haarab laiemale avalikkusele suunatud teavitustööd ja võrgustikutööd kohalikul tasandil (kohalike omavalitsuste ja kodanikuühenduste rolli alkoholipoliitika eesmärkide saavutamisel). Kuna me järgmisel nädalal koos oleme, siis oleks väga vajalik, et meie liikmesorganisatsioonid esitaksid oma ettepanekud, mida nad arvavad, et kohalikul tasandil tuleks ette võtta alkoholi tarbimise vähendamise eesmärgil, et alkoholi tarbimise kogus 1 inimese kohta viia alla WHO kehtestatud määra.

Kohalik alkoholipoliitika peaks toetama järgmisi eesmärke:


alkoholimüügi piiramine;

joodud alkoholikoguste vähenemine;

alaealiste alkoholi kättesaadavuse piiramine;

alkoholivabade keskkondade loomine noortele;

alternatiivsete valikute loomine;

tõhusad haridus- ja teavitusprogrammid;

kes peaks teavitust läbi viima ( kas avalik sektor või tootjad);

mis aitaks lasteaiaõpetajat, kui lapsele tuleb järgi purjus isa;

vigastuste ennetamisel kuidas jõuda meesteni, kes alkoholi tarvitavad;

kuidas suhtuda alkoholi tootva firma nimesilti sportlaste rinnal;

kuidas suhtuda Hennessy firma aastaalguse kontserti, mida kannab üle ERR;

kuidas tõsta alkoholi tarvitamise kultuuri;

kas ja kes peaks korraldama ekskursioone raviasutustesse, kus ravitakse alkoholi kuritarvitanuid ja õnnetuste ohvreid (nn šokiteraapia eesmärgil);

kuidas suhtuda spordikeskustesse, kes müüvad alkoholi päev läbi, olgugi et lahjat;

kui kaugel peaks olema alkoholi müügikoht lasteasutusest ja koolist;

kuidas suhtuda Vabariigi Presidendi alkoholiga vastuvõttudesse, mida kannab üle samuti ERR;

kuidas peaks olema kättesaadav nõustamisteenus (psühholoogid, AA- rühmad jne);

perekonna roll, lapsevanemate eeskuju;

kas on vaja õppematerjali ja metoodikat noortega töötamiseks, mis peaks olema TAI-ga (Tervise Arengu Instituudiga) kooskõlastatud;

toe ja koolituse pakkumine lastevanematele, et nad oskaksid rääkida oma lastele, mis nende elus muutub, kui nad on saanud täisealiseks;

mida peaksid tegema kohalikud omavalitsused.

osaõtuks registreerumine enu@enu.ee
Sõidukulud kompenseeritakse.

Kvooditondist

Maarja Kangro
Eesti Päevaleht
12.05.2012

Selle aasta varakevadest saati on sookvoodi arutelud taas elavnenud nii Euroopas kui ka Eestis. Paraku ilmneb sõnavõttudes tihti informeerimatus ja emotsioonipõhisus.

Märtsi algul jooksid Euroopa meediast läbi teated, et Euroopa Komisjoni asepresident ja õigusküsimuste volinik Viviane Reding hakkab kannatust kaotama, kuna naiste osakaal juhtivtöötajate hulgas kasvab liiga aeglaselt. Nüüd vaeb Reding konkreetseid ettepanekuid üleeuroopalise soo-kvoodi kehtestamiseks.

Veebruari lõpus nõudsid Saksa naisajakirjanikud toimetuste juhatustes sookvoote, samal ajal teatas Deutsche Telekom, et soovib kvoodisüsteemiga tõsta naiste osakaalu ettevõtte keskastme- ja tippjuhtide seas 2015. aastaks 30 protsendini. Meil tõstatas sookvoodi küsimuse taas Marianne Mikko, ent arutellu on seekord lisandunud õige mitmeid hääli. Küsimusele, kas naiste osakaalu ühiskonnaelu üle otsustamisel tuleks suurendada, on jaatavalt vastanud mitte üksnes lääneriigid. Teine küsimus on see, kas kvoodid on naiste osaluse suurendamiseks mõttekas abinõu.

Sookvootide pooldajaid ja vastaseid on mõlema soo hulgas. Sookvoodis nähakse abinõu, mis aitaks suurendada otsustamise mitmekesisust (politoloog Anu Toots), ühiskonna kaasabi uute ja põhjendatumate sookuvanditega kohanemisel (ajakirjanik Lauri Linnamäe), vahendit, mida tuleks võrdsuse tagamiseks rakendada muu hulgas ka koolides (kirjanik Karl-Martin Sinijärv). TTÜ innovatsiooni- ja ettevõtluskeskuse juht Tea Varrak arvab, et sookvootide asemel peaksid lapsevanemad tütardesse süstima enesekindlust ja ambitsioonikust.

Kuna kvoodiküsimus puudutab otsapidi võimu legitiimsust (kas ühe soo traditsioonilist otsustamisprivileegi peaks vaidlustama?), pole emotsioonide rohkus asja juures üllatav. Paraku ilmneb kvoodivastaste sõnavõttudes tihti informeerimatus ja emotsioonipõhisus: inimene läheb sookvoodi peale raevu juba enne, kui ta süveneb sellesse, mida kvoodi all tegelikult silmas peetakse.
Kohti ei reserveerita
Nagu rõhutas „Vabariigi kodanike” saates Anu Toots, pole sookvoodi puhul küsimus automaatses parlamendikohtade tagamises. Naistele on reserveeritud teatud hulk kohti küll mitmete Aafrika ja Aasia riikide esinduskogudes, ent lääneriikides kehtivad sookvoodid ikka valimisnimekirjadele.

Enamasti kasutatakse vabatahtlikke parteisiseseid kvoote (nt Rootsis, Norras, Saksamaal, Hollandis), ent mitmetes riikides on valimiskvoodid seadustatud (nt Iirimaal, Poolas, Prantsusmaal, Sloveenias) ning nende eiramise korral rakendatakse parteidele eri sanktsioone, sealhulgas võidakse nimekiri tagasi lükata. Sageli tarvitavad parteid nn tõmblukusüsteemi, ent näiteks Briti leiboristid panid 1997. aastal pooltes ringkondades, kus nad valimisvõitu ootasid, kandideerima üksnes naised.

Just parteisisesed või seadustatud valimisnimekirjade kvoodid on olnud kõne all ka Eesti aruteludes; pole kuulda olnud, et keegi tahaks riigikogus roosa lindiga toole reserveerida.

Parteisiseseid sookvoote hakkasid 1970. aastatel rakendama Euroopa riikide vasakparteid, kes traditsiooniliselt väärtustavad parempoolsetest enam võrdsust ja sotsiaalset õiglust. Seadustatud kvoodid on kõige uuem, 1990. aastatest pärinev abinõu, mis on naiste osakaalu poliitikas edukalt suurendanud eeskätt Ladina-Ameerika riikides.

Kvootide efektiivsus naiste esindatuse tagamisel sõltub mitmetest institutsionaalsetest ja kultuurilistest teguritest; tõhusamaks peetakse seda eelkõige proportsionaalse valimissüsteemi ja kinniste nimekirjade puhul (meie valimised toimuvad teatavasti avatud nimekirjadega). Kvootide toimimisele võib kaasa aidata kodanikuühiskonna tugevus ning see, kui parteid tajuvad ohtu, et naiskandidaate mitte üles seades võivad nad naiste hääli kaotada.

Millised on siis sookvootide kehtestamise tüüpilised poolt- ja vastuargumendid? Üks sagedasemaid vastuväiteid on see, sookvoot mõjub patroneerivalt: naine saab parlamendis või ettevõtte juhatuses koha justkui mitte oma saavutuste, vaid soo alusel.

Abinõu stereotüübi vastu
Niisugune maik võib asjal esmapilgul juures olla küll. Kuid tuleks meeles pidada, et kvoot on mõeldud abinõuks stereotüüpse mõtlemise ning normi faktist tuletamise vastu („mehi on valitsuses rohkem, järelikult nad ongi pädevamad ja nii see peabki olema”). Sookvoot tähendab, et niisugune vaikimisi norm tunnistatakse problemaatiliseks juba „ülaltpoolt”, riiklikul tasandil või partei/ettevõtte sees. Peab möönma ka, et järjest rohkem edukaid ärinaisi on patronaažiargumendi suhtes meelt muutnud ja asunud sookvoote toetama (nt Prantsuse ärinaine Véronique Morali). Mida rohkem naiskandidaate on valimistel välja pakkuda, seda vähem toetutakse eelistuste puhul soostereotüüpidele ja seda enam harjutakse naisi valima.

Nõnda võiks sookvoot olla ka psühholoogiline julgestusmehhanism naistele: kui seadus ise tunnistab, et naise koht on otsustajate seas, pole tal vaja ka selle palju kurdetud pideva enesetõestusega vaeva näha.

Teine harilik vastuargument sookvoodile on see, et soo-kvoot seaks justkui ohtu ettevõtte/institutsiooni efektiivsuse. Ilmne on, et soo- ega muid kvoote ei saaks rakendada näiteks kirurgide töölevõtmisel, olgu siis kliinikus ülekaalus naised või mehed; aga poliitika on midagi muud. Poliitika on see ühiselu üle otsustamise vald, kus pole aprioorselt pädevam ei kirurg ega raamatupidaja, naine ega mees, eestlane ega venelane.

Samuti pole vaja rõhuda mingisugusele naiste olemuslikule erinevusele, et õigustada nende võrdset osalust ühiselu üle otsustamisel. Pole vaja otsida õigustusi, nagu võiks naisterohke valitsus olla vähem arrogantne, inimlikum, konfliktide lahendamisel paindlikum vms: naised väärivad ulatuslikumat kaasamist otsuste tegemisse nii siis, kui nad on oma kogemustelt või juhtimisstiililt erinevad, kui ka siis, kui nad seda ei olegi. Mitmekesisus peab olema pidev taotlus, ent sealjuures ei saa me eeldada kummaltki soolt üht või teist tüüpi käitumist või vaimseid omadusi.

Neile, kes peavad soo-kvooti loodusele vastuseismiseks või vägivaldseks regulatsiooniks, peab meelde tuletama, et ühiselu seisnebki suuresti pidevas reguleerimises ja regulatsioonide ümbermängimises. Võib tuua ka sellise triviaalse näite: mina ja väga paljud teised ei kaldu „loomupäraselt” oma sõidukiirust piirama, ometi ei taha ma väita, et sellist loomupärast soodumust ei tohiks ülaltpoolt reguleerida, vägivaldsete piirangutega maha suruda.

Kvootide kehtestamiseks on igasuguseid võimalusi ja kahtlemata on sookvoot ka üks tülikas lisamehhanism, millega arvestada. Ent mugavus ja isevooluteed minek võib tähendada kõige muu kõrval naiste potentsiaali kasutamata jätmist. Kas peaksime jätma proovimata meetmed, mis suurendaksid nende hulka, kelle meelest ühiskond pakub neile õiglasi võimalusi? Kvoodimeetmed ei peaks kindlasti igavesti kehtima, võimalik, et ka meie jõuame kord näiteks Taani tasemele, kus 40% reegel näib kehtivat niisamagi. Ent võrdsuse, vabaduse ja solidaarsuse tasakaalu taotlemisel oleksid need praeguses Eesti poliitikas igati omal kohal.

Naistoimetajate aastakoosolek 18. mail!

Naistoimetajate juhatus kutsub kokku aastakoosoleku reedel, 18. mail, mis toimub traditsiooniliselt Tondi maneeži kaminaruumis aadressil Tondi 30, Tallinn.


Uksed avatud kella 17.00-st. Ametlik algus kell 17.30.

Päevakord:


1.   Juhatuse aruanne ja kinnitamine
2.   Revisjoni aruanne ja kinnitamine
3.   Eesistuja ja juhatuse valimine (võimalus esitada kandidaate)
4.   Hea Sõna auhinna kandidaatide esitamine, arutelu
5.   2012.a. ettevõtmised
6.   Muud päevakajalised teemad