Volinik: Eesti politsei peab sekkuma perevägivalda

Kadri Ibrus
Eesti Päevaleht
26. juuni 2009

Euroopa Nõukogu inimõiguste volinik Thomas Hammarberg ütleb, et perevägivalla puhul ei pea ootama kannatanu avaldust, sekkuda tuleb kohe.

•• Eestis ei ole perevägivald seadustes ära mainitud, seda nagu ei eksisteerigi. Seetõttu ei ole see ka eraldi kuriteoliik, milles kedagi saaks süüdi mõista. Ja meie justiitsminister arvab, et seda pole vaja ka. Kas teie arvates peaks perevägivald olema seadustes defineeritud?

Jah peab. Meie kogemus on, et töö perevägivalla vastu võitlemisel on palju tõhusam, kui see kuritegu on selgelt seaduses defineeritud. Igal juhul on perevägivalla kuritegu väga eriline. Sellega tegelemiseks on eelistatav, et oleks selge definitsioon ja karistused selle kuriteo vastu seaduses endas.

•• Selgitage palun, miks see on oluline ohvritele?

See annab kohtutele selgemad juhtnöörid, et võtta seisukoht. Meil on kogemusi, et mõnes riigis kohtud trivialiseervad või ei võta seda teemat väga tõsiselt. Kui see oleks selgelt seaduses sõnastatud, aitaks see sellist praktikat ära hoida.

•• Ma kirjutasin hiljuti artikli, milleks olin läbi vaadanud viimase kolme aasta kohtuotsused, kus mees oli tapnud oma naise. Osal juhtumitel, mis aset oli leidnud, oli ilmselt tegemist perevägivallaga – see oli tõestatud, et mees peksis oma naist ja naine lõpuks suri. Ja leidis tõestust, et perevägivald oli kestnud seal aastaid. Aga kuna meil ei ole perevägivald kuritegu, käsitas kohus seda kui õnnetusjuhtumit, surma põhjustamist ettevaatamatusest. Kuna mees ei kavatsenud naist tappa, vaid lihtsalt peksta. Ning seega need mehed ei saanud karistust. Mida te sellisest situatsioonist arvate?

Ma arvan, et üks probleem on see, et endiselt on säilinud eelarvamus: see, mis juhtub perekonnas kahe osapoole vahel, on perekonna siseasi ja seda ei vaadelda kui kuritegu. Kuid isiku väärkohtlemine – nii perekonnas kui ka väljaspool seda, on mõlemad väga tõsised nähtused. Kuna on kalduvus trivialiseerida perevägivalda, on minu arvates eelistatav, et seaduses oleks selle spetsiifilise kuriteo väga selge definitsioon.

•• Eestis sõltub kõik ohvri avaldusest, et politsei üldse alustaks uurimist ja prokurör menetlust. Ja kui tema ei anna nõusolekut, siis politsei ei tee midagi. Samal ajal Euroopa riikides politsei sekkub, kui vägivald on toimunud, kas ohver tahab seda või mitte. Riik näeb oma kohustusena teha midagi selle inimesega, kes on vägivaldne ja nad teineteisest lahutada. Mis te arvate, kas riik peab alati ootama ohvri arvamust või mitte?

Probleem on siin selles, et osal juhtudel ei ole naisel mingit vaba tahet. Sest ta on teatud mõttes pantvang. Seega, kui ta palub sekkumist, siis tema meespartner karistab teda selle eest. Ta ei ole vabas positsioonis. Ma arvan, et lähenemine peaks olema vastupidine. Prokurör ja politsei ei pea ootama initsiatiivi ohvrilt, vaid sekkuma. Seda selleks, et ära hoida tõenäoliselt kõige tõsisem olukord, kus naisel on oht saada veel rohkem peksa politseile ettekandmise eest. Igas olukorras peaks politsei tegutsema ohvri huvides, mitte tema huvide vastu. See ei ole enam vastuvõetav, et politsei hoidub sekkumisest lihtsalt seetõttu, et pole saanud ohvrilt avaldust.

•• Loomulikult on oluline, mis juhtub siis, kui politsei on sekkunud. Osas riikides nad lahutatakse teatud ajaks ja naine saab mõelda selgemalt asjad läbi. Eestis seda ei ole. Politsei võib küll mehe kaasa viia, aga ta võib juba samal õhtul koju tagasi jõuda.

Ma olin Eestis paar aastat tagasi ja siis tehti lähenemiskeelu süsteem. Selle eesmärk on hoida meest naisega kontaktis olemast. Tavaline süsteem on varjupaigad, kuid nendega on rahastamise probleeme nii Eestis kui ka teistes riikides. Neid juhivad väikeste ressurssidega MTÜ-d. Me kardame, et majanduskriisi ajal on liiga vähe raha, et neid üleval pidada.

•• Eestis on varjupaigad seotud hasartmängumaksu rahaga. Kuna nüüd on see allikas kokku kuivanud, ei ole neil enam üldse raha ja varjupaigad on sunnitud uksed sulgema.

Sellest on väga kahju. Peamine põhimõte on, et kui paar elab majas või korteris ja mees kasutab naise kallal vägivalda, siis peaks see olema mees, kes välja kolib, mitte naine. See süsteem on sisse viidud osas riikides. Samuti saab siis esitada piiranguid selle isiku õigusele minna tagasi. Kõik selleks, et kaitsta naist.

•• Kuidas see on neis riikides organiseeritud? Meie politsei ütleb, et seda on võimatu teha enne kohut. Enne kui inimene on süüdi mõistetud.

On olemas kiirendatud protseduurid. Tehakse kiired otsused. Ja kui siis tuleb kohtumenetluses välja, et nad on teinud vea, siis nad parandavad selle. Aga parem on teha viga selles suunas, kui teha viga, millega seatakse ohtu naise elu. On võimalusi kiireteks otsusteks. Nende tegemises võib osaleda ka kohtunik. Niimoodi me päästame teatud olukordades elusid.

Peamine põhimõte on ära hoida kahju. Ja kui nad on kahtlevad, peavad nad tagama, et väärkohtlemist enam ette ei tule. Ja tavaliselt tähendab see seda, et nad peavad usaldama naise ütlusi.

•• Kuidas politsei tegutseb neis olukordades?

Kui politseid on informeeritud, et tegemist on tõsise kuriteoga, peavad nad ka vastavalt käituma. See on üks põhjustest, miks politseisse on vaja mitte ainult üksikuid naisi, vaid naiste suurt osakaalu, et tagada naiste panus. Samuti peavad kõik politseinikud saama spetsiifilise koolituse, kuidas neis olukordades käituda, et naise olukorda mitte hullemaks ajada.

Teine probleem on, et mis juhtub siis, kui asi jõuab kohtusse. Meie kogemus üle Euroo­pa näitab, et kohtutel on probleeme, kuidas läbi viia koduvägivalla juhtumite kohtumenetlusi nii, et need ei traumeeriks naist ega asetaks teda uuesti ohtu pärast kohtumenetluse lõppu. On vaja leida meetod tõendite kogumiseks ja esitamiseks ning ristküsitluseks, nii et see naist ei traumeeriks. Näiteks kui prokurör või advokaat esitab küsimusi, mees istub naise ees, vahtides talle otsa, siis võib naisel olla väga raske. On eri viise kaitsta naist, aga samal ajal tuleb tagada õiglane kohtupidamine, et isik, keda süüdistatakse, saaks ka ennast kaitsta.

Lubadus

Eesti on lubanud perevägivallaga võidelda

•• Eelmise nädala lõpus võtsid Euroopa Nõukogu liikmesriikide justiitsministrid Norras Tromsøs vastu deklarastiooni, millega lubatakse paremini kaista perevägivalla ohvreid. Kohtumisel esindas Eestit justiitsminister Rein Langi asemel kantsleri abi Maria Suurna.

•• „Eesti ühines nõukogu deklaratsiooniga tõhustada võitlust koduvägivallaga ning parandada ohvrite, eriti naiste ja laste, kaitset,” kinnitati justiitsministeeriumist. Osas Euroopa riikides on perevägivald seadustes juba defineeritud, Hammarbergi sõnul on nende eesmärk, et seda tehtaks kõikides liikmesriikides.

•• Rootsist pärit Thomas Hammarberg alustas tööd Euroopa Nõukogu inimõiguste volinikuna 2006. aastal.

•• Ta on käinud ka Eestis, kus külastas naiste varjupaiku ja tutvus nende tööga.

Inimõiguste volinik on sõltumatu institutsioon Euroopa Nõukogus. Tal on mandaat levitada teadlikkust inimõigustest.

Ajakirjanike hauaplats sai jälle korda

Rehad, lilled, küünlad ja mu tarvilik ühes, sammusime reipalt ajakirjanike viimset puhkepaika korrastama. Seekord ei tulnudki õige koha otsingul ekselda - ikkagi kolmas kord juba!

Ilmaga läks samuti täppi. Kuigi jahe ja tuulisevõitu, oli pärast vihmasadusid ometi üks kuiv ja päikeseline päev. Metsakalmistu mändide all ei pääsenud tuulgi eriti ligi.

Pikka arupidamist polnud - kes haaras reha, kes seadis lilli, kes küünlaid, kes kandis kokkuriisutud prahi kontenerisse ja valmis oligi.

Piknikukoht oli seekord varem valmis vaadatud. Pireti pitsa ja Aita kook maitsesid Pirita kloostri siseõuel oivaliselt.



Tekst ja fotod

Merike Viilup

Perekonnaseaduse eelnõust

Riigikogu pressiteade
16.06.2009

Õiguskomisjon algatas 15. juunil perekonnaseaduse eelnõu (543 SE),milles esitatakse uus terviklik perekonnaõiguse regulatsioon, mis hõlmab abikaasadevahelisi õigussuhteid, vanemate ja laste vahelisiõigussuhteid ning alaealiste ja täisealiste eestkoste puhul tekkivaidõigussuhteid. Juhtivkomisjoniks määrati õiguskomisjon.

Ümarlaud „50:50 perekonnas- võrdselt jagatud vanemlik vastutus"

Kutse
Ootame Teid osa võtma Eesti Naisuurimus- ja Teabekeskuses (ENUT) toimuvast ümarlauast
„50:50 perekonnas- võrdselt jagatud vanemlik vastutus"
18. juunil 2009a. algusega kell 14: 00 Tallinna Ülikoolis Narva mnt. 25 ruumis 410.
Osalemiseks palume registreerida e-maili aadressil: liivi.pehk@enut.ee
Ootame osalema ka kõiki teisi huvilisi keda antud teema huvitab.

Kava

14.00- 14.15 Tervituskohv
14.15-14.30 50:50 perekonnas-millest me räägime?, Liivi Pehk, Eesti Naisuurimus- ja Teabekeskuse projektijuht
14.30-15.15 Palgatöö ja majapidamistöö ühitamine Eestis: hoiakud ja tegelikkus, Dr. Mare Ainsaar, Rahvastikuministri nõunik
15.15-16.00 Isa eeskuju perekonnas: Kuidas tunda ära poissi, kellest võib saada vägivaldne mees?, Valter Parve , TÜ Pärnu kolledži sotsiaaltöö lektor
16.00-16.15 Kohvipaus
16.15-17.00 „50:50 peale lahutust- isade hooldusõigus“ Kaido Kallikorm, MTÜ Isade eest
17.00-18.00 ESF projektikavandi arutelu ja ümarlaua lõpetamine, Reet Laja, Eesti Naisuurimus- ja Teabekeskuse esinaine

Ümarlauda rahastab Hasartmängumaksu Nõukogu

ANALÜÜS: Kas naisi tapetakse kogemata?

Kadri Ibrus
Eesti Päevaleht
15. juuni 2009

Kor­du­va ko­duvä­gi­val­la jä­rel nai­se tap­nud me­hi ei an­ta tap­missüüdis­tu­se­ga koh­tu al­la. Pro­kurö­rid näe­vad sel­les sur­ma põhjus­ta­mist et­te­vaa­ta­ma­tu­se­na na­gu tööõnne­tus­tel. Mis ai­taks süüdla­si reaal­selt van­gi mõis­ta?
Mul­lu juu­nis si­dus 54-aas­ta­ne tal­lin­la­ne Toi­vo oma kor­te­ris rih­ma­de­ga kin­ni abi­kaa­sa käed ja ja­lad, sul­ges tei­bi ja pea­pae­la­ga suu ning hoi­dis te­da sel­li­selt kin­ni­seo­tu­na um­bes kümme mi­nu­tit. Hin­ga­mis­tee­de sul­gu­se tõttu nai­ne läm­bus ja su­ri mõne päe­va pä­rast haig­las.
Te­ma ka­ris­tus? Ka­ris­tust ei tul­nud­ki. Pro­kurör Too­mas Tom­berg kva­li­fit­see­ris ku­ri­teo mit­te tap­mi­se, vaid et­te­vaa­ta­ma­tu­sest sur­ma põhjus­ta­mi­se­na. Koh­tus­se viis pro­kurör juh­tu­mi kaits­ja­ga kok­ku­lep­pel lühi­me­net­lu­se­na. See tä­hen­das, et sel­li­se ko­ge­ma­ta sur­ma­mi­se eest mõis­tis ko­hus tal­le küll ühe aas­ta ja kuus kuud van­gis­tust, kuid se­da ei pöö­ra­tud täit­mi­se­le. Tap­mi­se eest näeks sea­dus et­te van­gis­tust 6–15 aas­tat.
Uu­ri­maks, kas te­gu on üks­nes ühe äär­mus­li­ku juh­tu­mi­ga, võttis Ees­ti Päe­va­leht koh­tu­la­hen­di­te re­gist­rist väl­ja kõik vii­ma­se kol­me aas­ta jook­sul teh­tud koh­tuot­su­sed, kus süüdimõist­mi­ne tu­leb ka­ris­tus­sea­dus­ti­ku pa­rag­rah­vi 117 jär­gi – sur­ma põhjus­ta­mi­ne et­te­vaa­ta­ma­tu­sest. Tu­li väl­ja, et see pol­nud kau­gelt­ki mit­te ai­nu­kord­ne juh­tum. Ka üks­teist teist meest on aas­ta­tel 2006–2008 sur­ma­nud ko­dus oma nai­se ja ko­hus on se­da vaa­del­nud kui õnne­tus­juh­tu­mit.

loe edasi Eesti Päevalehest http://www.epl.ee/artikkel/471282

Mother Jones ja seksuaalne ahistamine

Barbi Pilvre blogi 9.06. sissekandest koolitusreisil USA-sse

Täna näitas USA oma varjukülge: toimus meie ajakirjanikegrupi naiste instrueerimine seksuaalse ahistamise teemal! Põhjust selleks andis üks intsident, üllatus-üllatus, mitte minuga! Poleks uskunudki, et ühest tühiasjast läheb lahti selline moraalne paanika, maal, kus "kõik võimalik", kus publik saab vaadata elektritoolil hukkamist ja telekas lendab igal kanalil mõni keha tükkideks. Püüdsin seletada Eesti positsiooni: et oleme harjunud tõrjuma soome ja briti turistide lähenemiskatseid jooksu pealt ja et meie kultuuris pole flirt häbiasi. Tõeline kultuurierinevus, tõepoolest.

Arvatavasti kukkus lääne feminism Eestis ja Ida-Euroopas just tänu seksuaalse ahistamise teemale läbi. Nii visati välja laps koos pesuveega ja tõsiselt ei võeta ka täiesti mõistlikke teemasid, mida feminism puudutab, nagu tööjõuturg, naiste-meeste palgad jms. Ka mõiste ahistamine on Eestis kasutusel k...t teab, mis tähenduses, näiteks saab ahistamiseks, kogu võrdõiguslikkuse poliitikat teadagi naeruvääristades, nimetada ukse avamist naistele.

Päeva esimene pool oli õnneks igati tõhus: kohtumine kvaliteetajakirjandust (ja uurivat ajakirjandust) viljeleva ajakirja Mother Jones veebitoimetaja Laura McClurega.

Kuulun ajakirja sihtgruppi, ehk sellepärast näiski MoJo nii huvitav: keskmine lugeja on sotsiaalselt tundlik, keskkonnateadlik, sekkuv neljakümnendates naine, nagu mina!

MoJo elektrooniline väljaanne ilmub muide aastast 1993, oli esimene ajakiri, mis sisu netti riputas. Palju lugusid keskkonna, ravimite toime, tervise kohta - naisi on toimetuses palju ja ilmne on teemavalikute seos ajakirja tegijate sooga, kinnitas mu tähelepanekut ka Laura McClure. Vihje eesti lehetegijatele: globaalne keskkond, tervis, tarbijakaitse lähevad korda inimestele, eriti naistele. Kõige kuumem uuriva ajakirjanduse osas maailmas ongi keskkonnaajakirjandus: suured sigadused, suured rahad, ja sigaduste tulemused mõjutavad kõikide elu.

Fotodel eelmise aasta talgulised

Nagu traditsiooniks saamas - kolmas kord ikkagi! - tähistame 16. juunil EAL aastapäeva talgutöö vormis mõnusa liigutamisega Metsakalmistul ajakirjanike hauaplatsil ja toreda piknikuga Pirita kloostri kaunil siseõuel.

Kogunemine kell 16.00 Metsakalmistu peavärava juures.
Kaasa töökindad, kalmuküünlad, koduaia lilled. Muude vahendite eest hoolitsevad Merike ja Piret.

Linna poolt tulijad saavad küüdi suhtes kokku leppida Piretiga (kui auto täis, siis Riinaga tel.52 93519) , Pirita poolt Merikesega.
Piknikuks vajamineva ostame Pirita selverist. Ja loodetavasti on ka ilmataat meiega - nagu alati.

Vaata fotomeenutust eelmisest aastast http://naistoimetajad.blogspot.com/2008/06/ajakirjanike-hauaplats-sai-vrskema-ilme.html

Kohtumiseni!

Aita, Piret,