Sirp ja vasar ning sugupoolte sõda

Postimees 14.03.2009

Tallinna Ülikooli kasvatusteaduste dotsent Tiiu Kuurme leiab, etsugupoolestereotüübid on kui raudrüü, mis takistab vabalt hingamast ja avaramalt ilma nägemast, kui lubavad kitsad silmapilud.
Üks mõni aeg tagasi meieni jõudnud eurouudis edastas teate skandaalsest näitusest Brüsselis. Selleks oli tšehhi kunstniku kokku pandud kaart ELi riikide sõbralikust perest, kus iga auväärse rahvuse kodu tähistas mõni irooniline sümbol. Solvunud liikmesmaade esindajad saavutasid näituse kiire mahavõtmise. Siiski jõudis läbi meie meedia libiseda märk, mida kunstnik oli tunnetanud Eesti omana. Selleks oli sirp ja vasar, kummagi varred pärit modernse tehnoloogia riistvarast. Kohalik arutelu selle sündmuse üle lõppes kiiresti ja tähelepanuta jäi, kuivõrd täpselt oli inimene Tšehhimaalt tabanud meie kohalike olude tuuma.

Sirp ja vasar viitavad arhailistele tööviisidele (ka mõtteviisidele). Moodne trimmerivars (moodsad tehnoloogiad) ei suurenda sirbi tööviljakust. Sirp ja vasar on ka ühe teatud režiimi ideoloogiline märk, ja see ideoloogia on paraku jäänud kumama ka moodsa disaini tagant.Keskendaksime selle logo abil pilgu ühele kaas- ja koosolemise vormile, milleks eri sugupooled hariduses.Kindlasti ei ole see praegu teema, mis avalikkust erutaks. Kõik ju on niigi selge: haridussüsteemi aluseks euroopalikus kultuuriruumis on võrdsed võimalused igaühele. Sellega, et õpetajaskond on feminiseerunud ja poisid kukuvad hulgakaupa koolist välja, ollakse harjunud nagu loodusseadusega. Sest siiani pole midagi ette võetud. Õpetajad – kibestunud keskealised naised – eelistavad tüdrukuid ja näägutavad poisse. Kolm on koolipoisi hinne, ent elus läheb kolmelisel poisil tihti paremini kui viielisel tüdrukul. Selle kõigega ollakse leppinud.Pisut järelemõtlemist võtmes, nagu hindavad asju feministlikud filosoofid, ja nähtavaks hakkab saama, kuidas sellest mitte välja tehes toodame riskiühiskonda. Eestlaste peamine religioon on endiselt haridus, ent meeste jaoks pole haridus kuigi püüdmisväärne. Eesti naised on meestest keskmiselt mitu aastat haritumad, ent nende palk on tunduvalt väiksem. Avalikkuse arvamusliidrid ja juhid on valdavalt lipsustatud härrad. Liiga vähe pääsevad teise soo esindajad asjade käiku määrama. Hästi kõlav haridusretoorika nende härrade sõnaseades pole muutnud tõsiasja, et haridusvaldkonna palgad jäävad muudest maha seda kindlamalt, mida rohkem on seal naisi. Lasteaedades on need kõige väiksemad.Viimase aastakümne jooksul on niisuguseks haridusasutuseks hakanud kujunema ülikool. Millist tähendust ühiskonna jaoks kannab tütarlaste haridusse panustatud ressurss? Ning milline on nende valdkondade autoriteet, kus tegijateks peamiselt naised?

loe edasi Postimehest