Soovime kõigile
KAUNIST JÕULURAHU JA LOOMINGULIST UUT AASTAT!
Naistoimetajate Ühendus
KAUNIST JÕULURAHU JA LOOMINGULIST UUT AASTAT!
Naistoimetajate Ühendus
esmaspäev, 22. detsember 2008
reede, 19. detsember 2008
Leedu Ajakirjanike Liidu konverentsist ja Balti riikide ajakirjanike liitude esindajate koosolekust 13.-14. detsembril
Konverents „Meedia ja ajakirjanduse perspektiivid majanduskriisi kontekstis” toimus esinduslikus ja asjalikus koostöö õhkkonnas pea kõikide Leedu ajakirjandusega seotud institutsioonide osavõtul. Lisaks allpoolnimetatuile ka Leedu Kultuuriministeeriumi vastav osakonnajuhataja ja Hermann Buenz, äsja ametisse asunud Friedrich Eberti Fondi Baltimaade koordinaator.
Ettekanded:
Donald D. Kummerfeld president, International Federation of the Periodical Press
Linas Krapavickas - General Manager, UPG Baltic, founder and shareholder of the company
Ramute Šimukauskaité - esinaine, Association of the National Regional and Urban Newspaper Publisher
Juhani Tamminen - Eesti Ajakirjanike Liit
Arturas Račas - peatoimetaja, Leedu BNS
Dainius Radzwvičius - esimees, Leedu Ajakirjanike Liit
Merike Viilup - Eesti Ajakirjanike Liit
Marius Bagdonavičius - vabakutseline ajakirjanik
Davit Alaverdyan - peatoimetaja, Armeenia uudisteagentuur Mediamax
Audroné Nugaraité - professor, Vilniuse Ülikool, ajakirjandus
Rytis Juozapavičius - konsultant, FranklinCovey
Dr. Edita Žiobiené - esinaine, Leedu ajakirjanike ja väljaandjate
Eetika Komisjon
Sisuka ettekandega esines konverentsi peaettekandja Donald D. Kummerfeld, kes on oma sõnul olnud 10 aastat meediamoguli Rupert Murdochi kontserni president.
Kummerfeld avaldas muret ajakirjanduse kvaliteedi languse pärast. Tema sõnum konverentsist osavõtnutele oli: „Jääge ellu, ärge andke alla. Meie aitame teid!” Ellujäämiseks on vaja aga teha ka midagi muud peale ajakirjanduse.
On kindlaks tehtud, et ekraanilt lugeda on 5 korda raskem kui trükitud teksti, mistõttu ta ei usu, et trükiajakirjandus välja sureb. Kahjuks loevad noored aga üha vähem.
Reklaamiandjad tulevad ja lähevad, lugejad jäävad. Nad on lojaalsed ja maksavad selle eest. Praegu on periood, kus reklaamiandjad lähevad.
Kummerfeld esitas reklaami mahu ja selle prognoosi aastatel 2007-2111.
Kõige kriitilisem on olukord Põhja-Ameerikas, kus reklaami maht kukub aastaks 2009 10% ja ei saavuta ka 2111 aastaks 2007 aasta taset (188 milj. USD). Teatud langust prognoositakse ka Lääne-Euroopas – 2 milj. USD, kuid juba aastal 2010 on see samavõrra kõrgem 2007. aasta tasemest (120 milj. USD).
Kõige halvem on olukord ajalehtedes, kus ennustatakse reklaamimahu pidevat langust ja alles 2111 võib tulla stabiliseerumine, samas aga toimub TV-s, aga eriti internetis jätkuv tõus.
USA-l on olemas suurepärane kogemus 2001. aastast, kui reklaamiturg elas üle reklaamimahu 25% languse, kuid järgnevatel aastatel toimus seda suurem tõus.
Meedia on läbi tegemas revolutsiooni – massimeedialt fragmentiseerumisele. Kui varem otsustasid ajakirjanikud, mida loeti-vaadati, siis interneti ja blogiajastul ei ole see enam võimalik.
Ajakirjanduses on väga huvitav aeg ja kogu aeg tuleb õppida midagi uut.
EAL jaoks oluliseks tuleks pidada Friedrich Eberti Fondi Balti regiooni uue koordinaatori Hermann Buenzi esinemist. Ta nimetas, et Saksa riigi parlamendi otsusega eraldatud maksumaksjate raha suunatakse Fondi kaudu täiskasvanute koolitusse ja demokraatia arendamisse. Ta nimetas, et Eberti Fond ei ole mitte sponsor vaid koostööpartner, rõhutades ühtlasi pressi ja sõnavabaduse olulisust.
Hr. Buenzi sõnavõtu valgusel on Balti Ajakirjanike Föderratsiooni elluäratamine vajalik ja võimalik.
Üldjoontes valitseb kõigis Balti riikides üsna samasugune olukord. Leedulased rääkisid avameelselt rasketest aegadest.
Näiteks on UPG Balticus (tegutseb 12 aastat ja annab välja 30 ajakirja, sh 5 rahvusvahelist), on tiraaž kukkunud 15-20%, reklaam 40% ja prognoositakse veel vähemalt 10%-list langust.
Nii Leedus kui ka Lätis tõuseb käibemaks ajakirjandusele teistega samale tasemele, Lätis räägitakse üleüldisest käibemaksu tõstmisest. Ka Eestis tõuseb ajakirjanduse käibemaks seniselt 5%-lt 9%-le.
Leedus kaalutakse ajakirjanike poolt käibemaksu tõstmise vastu teatud surve avaldamist solidaarsuse demonstratsiooniga – mitte osaleda valitsuse pressikonverentsil. Mõte pälvis konverentsil osalejate ovatsiooni.
Leedulastel on juba üks demonstratsiooni kogemus olemas, kui toetati viimast IFJ aktsiooni.
Tuleb tõdeda, et tänu juhtimise stabiilsusele on Leedu Ajakirjanike Liit saavutanud edusamme. Koostööd tehakse paljude organisatsioonide, valitsuse ja kohalike omavalitsustega.
Pühapäevasel kohtumisel oligi kõne all Leedu, Läti ja Eesti ajakirjanike liitude koostöö Balti Ajakirjanike Föderatsiooni egiidi all.
Tuginedes Eberti Fondi esindaja huvile tegi Leedu AL esimees Dainius ettepaneku kolme liidu esindajate kohtumisteks järgmise aasta algul (jaanuari lõpp), aprillis ja näiteks juunis. 2-päevased kohtumised (reede-laupäev) toimuksid korda mööda erinevates riikides. Igast liidust 4 esindajat, kokku 12 inimest. Reedel toimuksid kohtumised valitsuse, parlamendi jt oluliste organisatsioonide esindajatega, reede õhtu ja laupäev suunatud liitude vahelise koostöö arendamisele.
Kohtumiste üks eesmärke on arendada ning näidata Balti riikide liitude omavahelist koostööd ja –jõudu.
EAL koduleheküljelt http://www.eal.ee/ (ajalugu):
23.juuni 1933 kirjutati Tallinnas alla kolmepoolne Balti Pressi Liidu leping.1940 Balti Pressi Liidu töö katkes. 22.juunil 1998 - 65 aastat pärast toonase liidu tekkimist kirjutati Tallinna Raekojas alla Balti Ajakirjanike Föderatsiooni asutamise lepingule - viimane on Balti Pressi Liidu kaasaegne nimetus.
Merike Viilup
Ettekanded:
Donald D. Kummerfeld president, International Federation of the Periodical Press
Linas Krapavickas - General Manager, UPG Baltic, founder and shareholder of the company
Ramute Šimukauskaité - esinaine, Association of the National Regional and Urban Newspaper Publisher
Juhani Tamminen - Eesti Ajakirjanike Liit
Arturas Račas - peatoimetaja, Leedu BNS
Dainius Radzwvičius - esimees, Leedu Ajakirjanike Liit
Merike Viilup - Eesti Ajakirjanike Liit
Marius Bagdonavičius - vabakutseline ajakirjanik
Davit Alaverdyan - peatoimetaja, Armeenia uudisteagentuur Mediamax
Audroné Nugaraité - professor, Vilniuse Ülikool, ajakirjandus
Rytis Juozapavičius - konsultant, FranklinCovey
Dr. Edita Žiobiené - esinaine, Leedu ajakirjanike ja väljaandjate
Eetika Komisjon
Sisuka ettekandega esines konverentsi peaettekandja Donald D. Kummerfeld, kes on oma sõnul olnud 10 aastat meediamoguli Rupert Murdochi kontserni president.
Kummerfeld avaldas muret ajakirjanduse kvaliteedi languse pärast. Tema sõnum konverentsist osavõtnutele oli: „Jääge ellu, ärge andke alla. Meie aitame teid!” Ellujäämiseks on vaja aga teha ka midagi muud peale ajakirjanduse.
On kindlaks tehtud, et ekraanilt lugeda on 5 korda raskem kui trükitud teksti, mistõttu ta ei usu, et trükiajakirjandus välja sureb. Kahjuks loevad noored aga üha vähem.
Reklaamiandjad tulevad ja lähevad, lugejad jäävad. Nad on lojaalsed ja maksavad selle eest. Praegu on periood, kus reklaamiandjad lähevad.
Kummerfeld esitas reklaami mahu ja selle prognoosi aastatel 2007-2111.
Kõige kriitilisem on olukord Põhja-Ameerikas, kus reklaami maht kukub aastaks 2009 10% ja ei saavuta ka 2111 aastaks 2007 aasta taset (188 milj. USD). Teatud langust prognoositakse ka Lääne-Euroopas – 2 milj. USD, kuid juba aastal 2010 on see samavõrra kõrgem 2007. aasta tasemest (120 milj. USD).
Kõige halvem on olukord ajalehtedes, kus ennustatakse reklaamimahu pidevat langust ja alles 2111 võib tulla stabiliseerumine, samas aga toimub TV-s, aga eriti internetis jätkuv tõus.
USA-l on olemas suurepärane kogemus 2001. aastast, kui reklaamiturg elas üle reklaamimahu 25% languse, kuid järgnevatel aastatel toimus seda suurem tõus.
Meedia on läbi tegemas revolutsiooni – massimeedialt fragmentiseerumisele. Kui varem otsustasid ajakirjanikud, mida loeti-vaadati, siis interneti ja blogiajastul ei ole see enam võimalik.
Ajakirjanduses on väga huvitav aeg ja kogu aeg tuleb õppida midagi uut.
EAL jaoks oluliseks tuleks pidada Friedrich Eberti Fondi Balti regiooni uue koordinaatori Hermann Buenzi esinemist. Ta nimetas, et Saksa riigi parlamendi otsusega eraldatud maksumaksjate raha suunatakse Fondi kaudu täiskasvanute koolitusse ja demokraatia arendamisse. Ta nimetas, et Eberti Fond ei ole mitte sponsor vaid koostööpartner, rõhutades ühtlasi pressi ja sõnavabaduse olulisust.
Hr. Buenzi sõnavõtu valgusel on Balti Ajakirjanike Föderratsiooni elluäratamine vajalik ja võimalik.
Üldjoontes valitseb kõigis Balti riikides üsna samasugune olukord. Leedulased rääkisid avameelselt rasketest aegadest.
Näiteks on UPG Balticus (tegutseb 12 aastat ja annab välja 30 ajakirja, sh 5 rahvusvahelist), on tiraaž kukkunud 15-20%, reklaam 40% ja prognoositakse veel vähemalt 10%-list langust.
Nii Leedus kui ka Lätis tõuseb käibemaks ajakirjandusele teistega samale tasemele, Lätis räägitakse üleüldisest käibemaksu tõstmisest. Ka Eestis tõuseb ajakirjanduse käibemaks seniselt 5%-lt 9%-le.
Leedus kaalutakse ajakirjanike poolt käibemaksu tõstmise vastu teatud surve avaldamist solidaarsuse demonstratsiooniga – mitte osaleda valitsuse pressikonverentsil. Mõte pälvis konverentsil osalejate ovatsiooni.
Leedulastel on juba üks demonstratsiooni kogemus olemas, kui toetati viimast IFJ aktsiooni.
Tuleb tõdeda, et tänu juhtimise stabiilsusele on Leedu Ajakirjanike Liit saavutanud edusamme. Koostööd tehakse paljude organisatsioonide, valitsuse ja kohalike omavalitsustega.
Pühapäevasel kohtumisel oligi kõne all Leedu, Läti ja Eesti ajakirjanike liitude koostöö Balti Ajakirjanike Föderatsiooni egiidi all.
Tuginedes Eberti Fondi esindaja huvile tegi Leedu AL esimees Dainius ettepaneku kolme liidu esindajate kohtumisteks järgmise aasta algul (jaanuari lõpp), aprillis ja näiteks juunis. 2-päevased kohtumised (reede-laupäev) toimuksid korda mööda erinevates riikides. Igast liidust 4 esindajat, kokku 12 inimest. Reedel toimuksid kohtumised valitsuse, parlamendi jt oluliste organisatsioonide esindajatega, reede õhtu ja laupäev suunatud liitude vahelise koostöö arendamisele.
Kohtumiste üks eesmärke on arendada ning näidata Balti riikide liitude omavahelist koostööd ja –jõudu.
EAL koduleheküljelt http://www.eal.ee/ (ajalugu):
23.juuni 1933 kirjutati Tallinnas alla kolmepoolne Balti Pressi Liidu leping.1940 Balti Pressi Liidu töö katkes. 22.juunil 1998 - 65 aastat pärast toonase liidu tekkimist kirjutati Tallinna Raekojas alla Balti Ajakirjanike Föderatsiooni asutamise lepingule - viimane on Balti Pressi Liidu kaasaegne nimetus.
Merike Viilup
teisipäev, 16. detsember 2008
reede, 5. detsember 2008
Naiste- ja lastevastane vägivald: miks süüdistame ohvrit?
Eesti Ekspress 5.12.2008
Pikka aega on seksuaalvägivalda ja perevägivalda peetud põhjendatuks ning lapsi ja naisi on ikka olnud "vaja" karistada. Masendav on lugeda, kuidas üleriigiline päevaleht ohvri üle meediakohut mõistab.
21 lähisuhtevägivalla vastu võitlevat ja vägivallaohvreid aitavat organisatsiooni kaebasid ajalehe Postimees Pressinõukokku. Kaebuse ajendas viis, kuidas Postimees kajastas mõrvajuhtumit Tartus, kus 57-aastane mees tappis 21-aastase naise. Ilma pikema sissejuhatuseta ja asja sisusse tungimata alustati loo käsitlust sellest, kuidas mõrvaohvrit ennast peeti kuriteo põhjustajaks.
Juba Postimehe pealkirjad „Arsti viis mõrvani kannatuse katkemine" ja „Kadi kasutas teda jõhkralt ära!" annavad lugejale suuna kätte, kuidas uudiselooga suhestuda. Edasi saame teada, et aluse selliseks arvamuseks andis neiu „taust, mis on kõike muud kui korralik". Misjaoks keskendutakse sellises uudises ohvri isikule ja tema „paturegistrile"? Ajakirjanik peab mõistma, et sellise taustainfo edastamine paistab välja soovina anda uudise kajastusele teatud vaatenurka. Antud juhul näiteks seda, kui palju võime ohvrile kaasa tunda. Samuti, mida lugeja alusinformatsiooniga oma peas edasi teeb: "Oli pätt tüdruk, seega sai oma teenete kohaselt!"
Kahe inimese surmaga lõppenud tragöödiast kirjutati toonil, mis oli sobimatu. Kajastati rasket isikuvastast kuritegu, ilma et oleks toetutud tõenditele või kontrollitud informatsioonile. Loo põhjustest kirjutades tegeleti pigem spekulatsioonide ja fantaasiatega.
Paratamatult tekib paralleel hiljuti ühiskonda raputanud Oru mõrvajuhtumiga, kus arvatava tapja kohta sai avalikkus teada kui hea, korralik, töökas ja kaine ta oli. Vastukaaluks ebakainele ja valjuhäälsele tapetud naisele ja tema sõbrannale. Lisati, et väike laps langes ohvriks kogemata. Naise ja tema sõbranna tapmine oleks justkui põhjendatud olnud, sest mehel oli nendega raske?
Veel hiljuti oli tavaks panna seksuaalkuritegude ohvreid vastutama vägivalla eest, viidates nende eluviisidele, kommetele ja muudele, tõeliselt "olulistele" asjaoludele. Näiteks riietus, alkoholijoove või varasemate seksuaalkontaktide arv. Lühikese seelikuga naist oli võimalik vägistada, sest ta oleks ju pidanud aru saama, milliseid instinkte see meestes esile kutsub.
Mõnes riigis kehtib ohvri vastutus siiamaani, näiteks loobiti Somaalias kuu aega tagasi noor naine abielurikkumise eest kividega surnuks. Amnesty sõnul oli aga tegemist 13-aastase tüdrukuga, kes oli kaevanud kolm meest vägistamise eest politseisse. Somaalias arvati, et naine (või tüdruk?) oli toonud suguvõsale häbi kaela. Eestis arvavad mõned ajakirjanikud, et täiesti mõistetav on tappa elukaaslane/ sõber juhul kui ta on lärmakas või armastab pidutseda. Milline saab olema järgmine samm? Kas ohver on probleemne ka siis, kui ta on liiga vaikne või jääb lihtsalt vanaks kätte?
Artiklite autorid ei näidanud vähimatki pieteeditunnet kannatanute ja nende lähedaste suhtes, kirjutajaid oli justkui kannustanud üksnes sensatsioonihimu. Koheselt avalikustati ohvri täisnimi, pildid ja hulgaliselt eraellu kuuluvaid detaile, mille osas avalikkuse õigustatud huvi puudub. (Haiglane huvi kahtlemata on!) Kõik need asjaolud ajendasid lähisuhtevägivallaga tegelevaid organisatsioone kaebust esitama. Lisaks veel üks asjaolu.
Mitte miskit ei võta ära vastustust sellelt, kes vägivalda kasutas ja Eestis ei kehti siiski Somaalia seadused. Või kas Postimees tahab teha riigikogule ettepaneku karistusõiguses kaaluda Somaalia õiguse ülevõtmist?
Autorid:
Kadi Viik, Soolise võrdõiguslikkuse osakonna juhataja
Sirje Otstavel Eesti Naiste Varjupaikade Liit
Eha Reitelmann Eesti Naiste Varjupaikade Liit
Toimetas: Askur Alas
Pikka aega on seksuaalvägivalda ja perevägivalda peetud põhjendatuks ning lapsi ja naisi on ikka olnud "vaja" karistada. Masendav on lugeda, kuidas üleriigiline päevaleht ohvri üle meediakohut mõistab.
21 lähisuhtevägivalla vastu võitlevat ja vägivallaohvreid aitavat organisatsiooni kaebasid ajalehe Postimees Pressinõukokku. Kaebuse ajendas viis, kuidas Postimees kajastas mõrvajuhtumit Tartus, kus 57-aastane mees tappis 21-aastase naise. Ilma pikema sissejuhatuseta ja asja sisusse tungimata alustati loo käsitlust sellest, kuidas mõrvaohvrit ennast peeti kuriteo põhjustajaks.
Juba Postimehe pealkirjad „Arsti viis mõrvani kannatuse katkemine" ja „Kadi kasutas teda jõhkralt ära!" annavad lugejale suuna kätte, kuidas uudiselooga suhestuda. Edasi saame teada, et aluse selliseks arvamuseks andis neiu „taust, mis on kõike muud kui korralik". Misjaoks keskendutakse sellises uudises ohvri isikule ja tema „paturegistrile"? Ajakirjanik peab mõistma, et sellise taustainfo edastamine paistab välja soovina anda uudise kajastusele teatud vaatenurka. Antud juhul näiteks seda, kui palju võime ohvrile kaasa tunda. Samuti, mida lugeja alusinformatsiooniga oma peas edasi teeb: "Oli pätt tüdruk, seega sai oma teenete kohaselt!"
Kahe inimese surmaga lõppenud tragöödiast kirjutati toonil, mis oli sobimatu. Kajastati rasket isikuvastast kuritegu, ilma et oleks toetutud tõenditele või kontrollitud informatsioonile. Loo põhjustest kirjutades tegeleti pigem spekulatsioonide ja fantaasiatega.
Paratamatult tekib paralleel hiljuti ühiskonda raputanud Oru mõrvajuhtumiga, kus arvatava tapja kohta sai avalikkus teada kui hea, korralik, töökas ja kaine ta oli. Vastukaaluks ebakainele ja valjuhäälsele tapetud naisele ja tema sõbrannale. Lisati, et väike laps langes ohvriks kogemata. Naise ja tema sõbranna tapmine oleks justkui põhjendatud olnud, sest mehel oli nendega raske?
Veel hiljuti oli tavaks panna seksuaalkuritegude ohvreid vastutama vägivalla eest, viidates nende eluviisidele, kommetele ja muudele, tõeliselt "olulistele" asjaoludele. Näiteks riietus, alkoholijoove või varasemate seksuaalkontaktide arv. Lühikese seelikuga naist oli võimalik vägistada, sest ta oleks ju pidanud aru saama, milliseid instinkte see meestes esile kutsub.
Mõnes riigis kehtib ohvri vastutus siiamaani, näiteks loobiti Somaalias kuu aega tagasi noor naine abielurikkumise eest kividega surnuks. Amnesty sõnul oli aga tegemist 13-aastase tüdrukuga, kes oli kaevanud kolm meest vägistamise eest politseisse. Somaalias arvati, et naine (või tüdruk?) oli toonud suguvõsale häbi kaela. Eestis arvavad mõned ajakirjanikud, et täiesti mõistetav on tappa elukaaslane/ sõber juhul kui ta on lärmakas või armastab pidutseda. Milline saab olema järgmine samm? Kas ohver on probleemne ka siis, kui ta on liiga vaikne või jääb lihtsalt vanaks kätte?
Artiklite autorid ei näidanud vähimatki pieteeditunnet kannatanute ja nende lähedaste suhtes, kirjutajaid oli justkui kannustanud üksnes sensatsioonihimu. Koheselt avalikustati ohvri täisnimi, pildid ja hulgaliselt eraellu kuuluvaid detaile, mille osas avalikkuse õigustatud huvi puudub. (Haiglane huvi kahtlemata on!) Kõik need asjaolud ajendasid lähisuhtevägivallaga tegelevaid organisatsioone kaebust esitama. Lisaks veel üks asjaolu.
Mitte miskit ei võta ära vastustust sellelt, kes vägivalda kasutas ja Eestis ei kehti siiski Somaalia seadused. Või kas Postimees tahab teha riigikogule ettepaneku karistusõiguses kaaluda Somaalia õiguse ülevõtmist?
Autorid:
Kadi Viik, Soolise võrdõiguslikkuse osakonna juhataja
Sirje Otstavel Eesti Naiste Varjupaikade Liit
Eha Reitelmann Eesti Naiste Varjupaikade Liit
Toimetas: Askur Alas
Tellimine:
Postitused (Atom)
