Ärgem unustagem,

et meie EALi juurde kuuluv naistoimetajate osakond ei ole mingi feministlik organisatsioon, vaid ajakirjanduslik ühendus. Seega on meist igaühel ôigus ja vôimalus kirjutada südant vaevavatel teemadel artikkel ehk tuua vastuargumente. Olgu siis küsimus Kivisildnikust vôi Leedu üksikema probleemidest.
Viimase puhul soovitan, et keegi vôtab teema käsitlemise enda peale. Teema ajakirjanduslik läbitöötamine nôuab mitmekülgset informatsiooni, mh peab informant ehk siinkohal üksikema tooma esile oma tôendusmaterjali ja allikate ôiguspärasuse ülekontrollimist, vastasel korral naeruvääristame ainult iseennast.

Mis puutud Kivisildnikusse, siis ütleksin:
- miks peame me seda meest kritiseerima – temal on ju samuti ôigus oma arvamusele?!
- samuti elame maailmas, kus valitseb pressivabadus, milleks siis ennast ärritada
kusjuures on igaühel meist otseloomulikult ôigus avaldada Kivisildnikule ise oma arvamus – kas lugejakirjana, artiklina vôi isikliku kirjana.

Kui me räägime naistest, siis ei tohi me unustada, et naised ei ole parem sugupool kui mehed. Ka naiste hulgas on valetajaid, môrvareid, lastepilastajaid jne. Naised kuuluvad nagu mehedki siia maailma. Viimasel ajal loen ikka arvamusi nagu oleksime meie, nôrgem??? sugupool ikka kuidagi allasurutud. Kuid kas ikka oleme?
Mina isiklikult ei ole kunagi pidanud tundma vôi kogema allasurutust!

Olen püüdnud mitmesti teile selgitada, et naise (samuti mehe) areng algab kodunt. Kui soovime midagi muuta, siis peame alustama lasteaiast – koolist.

Lugedes Anna-Maria artiklit naiste olukorrast Postimehest, sooviksin sellele lisada omad môtted.

Demokraatlik maailm pôhineb isiksuse vabadusele. Ehk igaühel on ôigus olla selline nagu ta on. Niikaua kuni ta ei kahjusta teisi kaaskodanikke. Kust vôin mina vôtta endale selle ôiguse minna muutma kedagi teist? Seda ei saagi, juba ammu on psühholoogid tulnud järeldusele, et muuta vôib ainult iseennast. Ehk kui mina näen, et minu elu on kulgenud vääras suunas – näiteks mu mees on kogu aeg mind petnud vôi mind peksnud – siis vôin ainult mina ise otsida lahendusi ehk vôimalusi sellest olukorrast vabanemiseks. Mitte ükski justiits ei vôi pidada kinni meest kui naine ei ütle selgesônaliselt, et see mees on teda kuritarvitanud vôi peksnud.

See, et mitmete maade seadused alaväärtustavad (meie arvates) naisi, on ôige. Kuid ikkagi ainult pool tôde. Naised ei tunne midagi muud. Nad tunnevad ainult oma ühiskonna traditsioone ja seda juba sünnist alates. Nad ei oskagi muud tahta. Siin vôivad tulla feministid ja rääkida ennast tühjaks, kuid nad ei vôi midagi muuta, sest traditsioonid on tugevamad.

Mitmed moslemid elavad ka Saksamaal. Kuid nad on rahul oma traditsioonide ja saatusega. Kuigi kohalikud seadused lubavad neil olla kandmata rätikut ja kasutada nii kondoome kui pille. Nad ei soovi seda.
Kuid mitmesti on aga ka nii, et nad tôesti soovivad vabaneda vanemate (isa ja ka vendade) eestkostmisest ja vôtavad vastavad sammud ka praktiliselt ette, siis vôib juhtuda, et perekonna meespoolne liige môrvab ta ehk sooritab nn aumôrva. Nii juhtus môni nädal tagasi Hamburgis, mil 23 aastane Afganistanist pärit olev Saksa kodanik môrvas oma 16 aastase ôe 20 noahoobiga. Tütarlaps suri kohapeal, teda ei vôinud keegi enam päästa. Loe lugu Delfist Afgaanitari aumõrv tõstatab Saksamaal küsimusi http://www.delfi.ee/news/paevauudised/valismaa/article.php?id=19010152&l=fplink
Teiselt poolt – tutvusin nüüd Itaalias mitmete väga meeldivate meestega, kelle naised on traditsiooniliselt lastega kodus. Meie restorani omanik ütles soojalt kui küsisin, kas abikaasa tuleb suvel teda aitama: “Oh ei, tal on ju kolme lapsega küllaldaselt kodus tööd!” Tema juures kelnerina töötav 28-aastane naine tunneb ennast katoliiklikus rajoonis samuti hästi – usk siia vôi sinna, tema ise on enesekindel, elab koos oma sôbraga ning vôtab raseduse ärahoidmiseks pille.
NATO püüab suure sôjaväega eksportida demokraatiat nii Iraaki kui Afganistani. Kas see on ônnestunud? Mitu naist on nad vabastanud? Traditsioone ei muudeta ei armee ega feministidega. Kôik algab koolitusest.
Kes muudaks olukorda Tais vôi teistes Aasia-maades? Noored tüdrukud on prostituudid, sest kuidagi peavad nad ju ära elama! Ma ei tervita seda olukorda – sugugi mitte, kuid me ei muuda olukorda ahhetades vôi ohhetades. Kui keegi naine püüabki vabaneda, siis langeb ta oma küla inimeste ohvriks. Seda on kogenud ka mitmed lääne naised, kes on abiellunud moslemitega.
Kes soovib aidata kaasa olukorra muutmisele, peab liituma organisatsioonidega, kes aitavad kohapeal püsti panna koole vôi jagavad pille, kondoome, teadmisi. Vôi siis kirjutama näiteks Vatikani kirju, kus nôutakse, et pillide ja kondoomide kasutamine lubataks.
Olukord ei ole sugugi nii lootusetu nagu andis Anna-Maria oma loos mulje. Saksamaal tegutsevad mitmed organisatsioonid, kes vôitlevad näiteks naiste ümberlôikamise vastu. Kui ka mitmetes maades on juba seaduseid muudetud, siis ei tähenda see sugugi seda, et see praktiliselt ka toimiks. Ikka viivad emad oma tütreid ümberlôikamisele, sest traditsioonid nôuavad seda. Ja siin ei aita enam kaasa ka seadused!!!
Nägin hiljuti filmi Iisraelist, kus lôigati ümber väikseid poisse. Seegi vägagi valutekitav protseduur. Vanemad selgitasid ca. 10 aastasele poisile, et see on vajalik.
Täna hommikult nägin ARD-Brisant filmi, kus rääkis saksa kunstnik Katja Dufner sellest, kuidas isa teda aastaid peksis. Päästes internaati, sai ta peale vestlusi teiste ôpilastega aru, et isa käitumine ei ole loomulik ja et ta vôib vastu hakata. Nii otsis ta abi kooli direktsioonilt ja psühholoogilt. Kôik täiskasvanud jätsid 12 a. tüdruku üksinda. Ema maksis psühholoogile raha selleks, et see suu kinni hoiaks, direktsioon (ôpetajad) ei uskunud neiu juttu. Nii jätkus Katja Dufneri tragöödia lôpmatuseni. Nüüd maalib ta pilte, kus püüab pöörata ühiskonna tähelepanu vägivalla ohvirtele.
Seega, teemad on väga vajalikud ja tähtsad, kuid peame väga môtlema selle üle, kuidas neid serveerida. Ajakirjanikena on meie ülesanne reaalsete uudiste vahendamine ja seda vôimalikult mitmekülgselt ja ülekontrollitult. Ainult nii vôime muuta maailma samm-sammult natukene paremaks. Samaaegselt ei tohi me unustada, et elu, mis on meile hea, ei pea sugugi sobima teistele. Elu on alati areng ja ka traditsioonid vajavad muutusteks aega.
Veel 60 aastat tagasi vajasid isegi saksa naised oma meestelt luba pangaarve avamiseks vôi juhiloa saamiseks.
Soojade puhkusetervitustega Aino

Uus perekonnapoliitika Leedus

Leedu naisorganisatsioonide esindajad pöördusid Eesti Naisteühenduste Ümarlaua poole palvega protestida Leedu seimis 3. juunil hääletamisele tuleva uue perekonnapoliitika seaduse vastu. Eelnõu kohaselt tunnistatakse perekonnaks emast, isast ja lapsest (lastest) koosnevat perekonda, mille tõttu võivad üksikvanemad jääda ilma perekonnale mõeldud toetustest. Uue seaduse olevat algatanud seimi fraktsioonid.
Leedus on lahutuste arv väga suur. Paljud on sõitnud välismaale tööle, mistõttu pered lagunevad.
Lisaks sellele on kuuldused, et Leedu seimis plaanitavat seadust abordi keelustamise kohta riigis.
Merike

SELLISEST huumorist aru saamine on tõelise täiskasvanud ja väljakujunenud isiksuse esimene tunnus?!!!

Hei kõigile!
Kivisildniku Delfi-loo kommentaare (neid on üle 1000! vaat kui hästi "roll"
töötab!) kiiruga silmitsedes jäi mulle eriti meelde üks väide: SELLISEST huumorist aru saamine on tõelise täiskasvanud ja väljakujunenud isiksuse esimene tunnus.
Mina igatahes pole veel täiskasvanu ega isiksus. Lohutab see, et nii mõnigi lugupeetud kultuuriinimene pole niisamuti.
Muidugi saan ma aru, et kivisildnikega võitlusse asumine teeks meid praeguses kultuuri- ja arenguolukorras naeruväärseks. Samas arvan ma omas südames, et ajakirjanikuna oleksin lausa kohustatud seda tegema ja põhiliselt on see hirm ja kartus saada naeruvääristatud, mis meid (mind) takistab.
Jään siiski ses asjas eriarvamusele, st:
¤ seesugune huumor on arusaadav vähestele ¤ pigem on tegemist labase, isegi ohtliku nähtusega (silmas pidades ennekõike lapsi ja noori, aga ka kõiki teisi väljakujunemata isiksusi) ¤ isegi kui see on nali, siis on teatud asju, mis nalja, eriti aga iroonia valdkonda ei kuulu. Mille üle saab iroonitseda, seda peaks ütlema kirjutaja sisemine, eetiline mina. Väljakujunenud isiksuse esimeseks tunnuseks ongi pigem selle mina olemasolu.

Õigupoolest mul ongi mure laste pärast - kas ja kuidas nemad teavad, mis või kes on roll ja mis on väärt järelelausumist, mis mitte? Eesti pere, millele me väga loodame, ei ole praegusajal siiski see võimas ja tugev laev, mis kõik persetormid vastu peab ja uhkelt edasi purjetab.
Kuna oleme omakeskiski eri meelt, siis teen ettepaneku persse-teema siinkohal lõpetada (mina ju see olin, kes seekord džinni pudelist välja laskis!). Naisühenduse sildi all ma kindlasti teemat ei jätka, kuid oma isiklikes kirjatükkides teen küll seda, mida pean isiklikult õigeks. Kui otse ei julge (ausõna, kardan samuti naeruvääristamist!), siis kaudselt ja n.ö ridade vahel - ja niisugune vist ongi (sõna)vabadus...
Hille

Kivisildnik - rolliga või rollita?

Persse see eetika?!!
Valdkond puudutab tõesti meid kõiki, sest kes meist poleks viimasel ajal tundnud tülgastust ja sõnulseletamatut häbi, justkui oleks ise süüdi selles, mis ümberringi toimub.
See, mis hetkel meie omavahelises suhtluses üles kerkinud, on aga üksnes protsesside pealispind, ütleme vaht. Seal all on sügav vesi, siis mudane põhi ja mitu tasandit erinevat põhja. Mida me hetkel tahame: vahus ujuda, mudas mütata või jõuda asjade olemuseni?
Või veel enam - puudutada sügavamalt kogu mehhanismi? On meil selleks üksmeelt, tahet, ühist arusaamist asjade olemusest?
Riik, kus naiste haridustase Euroopa kõrgeim, naiste tööhõive maksimaalne (milline jõud!) on tegelikult selle jõu purki pannud, kõrvale lükanud ja kõik algas juba viisteist aastat tagasi, kus kusagil otsustati, et nii teeme.
Otsustamise juures olid siiski ka väga lugupeetud naised? Kogu naisliikumine, üle 100 organisatsiooni oli end loonud - naised olid valmis oma riiki ehitama. Kõik lükati kõrvale - tulid jutud eesti naise äraütlemata ilust, kuni selleni, et see on "meie rikkus, mida müüa...". Tuli kogu see seksism. Ja see praaliv matslus. Kõik meie naiste põlvkonnad saavad osa sellest praalivast alandusest - neiust eaka naiseni. Sest meil ei ole ka intelligentsi, mis minu jaoks on ausalt õeldes kõige suurem vapustus. (Kuidas säästa praegust tütarlaste põlvkonda totaalse ajupesu eest?) Kes meist tahaks olla praegu teismeline?
Oma riik, kus naise koht on täitmata, ei saa ju olla riigi vääriline, mehe vääriline ka mitte, sest selle kõige taga on mehe sügav alaväärsus, mis alandab nii meest kui naist.
Selle alaväärsuse taustaga,
vajadusega teisi alavääristada, me muudkui langeme ja langeme...
Mingi üksik ülesastumine teeb ilmselt kasu asemel kahju, sest protsessid on sügavad ja see protsess, mis praegu käib, peab ilmselt jõudma oma loomulikku põhja, sootsium vajab võimalust seda kogeda? Et lõpuks ärgata?
Ilma kavandatud ning mõtestatud tegevuseta pole meil vist mõtet ühiselt mudas sumada. Hetkel selline sisetunne. Kui enamusel teisiti, siis oleks vist vaja enne süveneda, et mitte hakata lahmima. Üks asjalik seminar, alles siis artiklid, erinevad kanalid jne. Kamakas on suur ja äge ning mädanev.
Mis puutub rolli ja rollimängudesse, siis see on jällegi üks huvitav valdkond. Kui algatama peaks, siis oleks vaja ka ajaloolist tagasivaadet - millal on need olnud eriti päevakorral, milliste reziimide ajal jne. Millal vajatakse rollimänge ja kuidas on rollid manipuleeritavad.
Meil on eriliselt huvitav amet, aga ka eriline vastutus, igaühel samas vaba valik.
Andestust, et mullegi väga olulisest nii pealispindselt ja ülelibisevalt.
Säravat ja sooja kevadet!
Milla

Soomerootsi naisteühendus asutas Ene Hioni nimelise fondi

Saja-aastane Soomerootsi naisteühendus Svenska Kvinnoförbundet on loonud ainulaadse, vabatahtlikel annetustel põhineva Ene Hioni nimelise fondi, mis toetab Eesti ühiskonna tasakaalustatud arengu eestvedajaid. Ene Hion on endine legendaarne raadioreporter, kelle jõuliselt sisendavat häält mäletavad paljud veel praegugi.

Fondi nõukogu otsustas tänavu anda oma autasu professor Marju Laursitinile. Stipendiumi üleandmine ja laureaadi austamine leidis aset 17. mail MTÜ Kodanikukoolituse kümnendal sünnipäeval, mille asutajaliige on Ene Hion. Svenska Kvinnoförbundet on omakorda Kodanikukoolituse toetaja ja kauaaegne partner.

Mida arvata?

Mida arvata Äripäeva proovitellimuse reklaamist (vt. http://www.aripaev.ee/mod/levikampaania/index.html?KAMPAANIA=AP08MEHED) , eriti kui selle saajaks osutub naine?

Mõned arvamused:
Meie peres pole küll mees see, kes Äripäeva vajab, pigem läheb võib-olla tütrel vaja. Kuulutus saadeti aga mulle - naisele - kui Äripäeva tellijale.
Tüüpiline seksistliku reklaami näide.

**********

Tuleb vist imestada, et müügineiu keha polegi paljastatud. Seegi edasiminek. Kuigi poos ja riietus on kahemõtteline.

**********

Minu meelest on see kõik vägagi ühemõtteline... :)) Igatahes, hea näide seksistlikust reklaamist!

**********

MIDA ARVATE TEIE?

Kutse pressikonverentsile

Head ajakirjanikud!

Kutsume Teid pressikonverentsile, mis toimub reedel, 16. mail kell 10.15-11.00
Tallink City hotellis (A.Laikmaa tn 5) 10. korruse saalis.

Pressikonverentsi korraldab European Women‘s Lobby (WBL) ja see toimub inimkaubanduse ohvritest naiste abistamise pilootprojekti raames, kus osalevad kõigi Põhja- ja Baltimaade ministeeriumide ja MTÜ-de esindajad ja võetakse kokku projekti senised tulemused.

Pressikonverentsil esinevad:
Malin Björk, WBL projekti juht, Belgia
Riho Rahuoja, Sotsiaalministeeriumi asekantsler
Unni Kiil, projekti ROSA juht, Norra
Trine Lund Jensen, Taani
Eda Mölder, sotsiaalse ja psühholoogilise rehabilitatsiooni keskuse ATOLL juhataja, Eesti.

Küsimusi on võimalik esitada ka teiste riikide esindajatele.
Ettekanded eesti ja inglise keeles, vajadusel kindlustame tõlke.

Lähem info:
Eha Reitelmann, Eesti Naiste Varjupaikade Liit
projekti koordinator Eestis
tel. 5265927
eha.reitelmann@gmail.com

Seaduslik naiste diskrimineerimine

Vaatan igaks juhuks kalendrisse. Äkki eksin sajandiga? Ei, ei eksi.

Niisiis. Täna, 21. sajandil eksisteerib maailmas naisi nende soo tõttu diskrimineerivaid seaduseid. Kes ei tea, mida eelnev lause tähendab, siis selgitan, et see tähendab seda, et riigi seadusandlus kohtleb naisi ja mehi erinevalt, andes naistele vähem õigusi, väiksemas ulatuses. Ja neile, kes selles midagi imelikku ei näe, toonitan: ei, see ei ole normaalne.

Vastavad, kohati lausa perversed seadusesätted kehtivad vähemalt 36 riigis. Näiteks Jeemen kohustab abielus naisi olema oma mehe seksuaalvajaduste rahuldamiseks alati saadaval ja Alžeerias peavad naised alluma mehele, nõustuma polügaamiaga omamata sealjuures õigust lahutada, kuidas ja millal naine ise soovib; Indias, Malaisias ja Tongas on abielusisene vägistamine lubatud, samal ajal, kui Guatemalas pääseb vägistaja süüdistustest, kui abiellub oma ohvriga; Pakistani kohtus omab naise tunnistus pool mehe tunnistuse väärtusest, pealegi peab ta tooma neli täiskasvanud, moslemist meestunnistajat kinnitamaks vägistamise toimumist; Nigeerias on perevägivald seadusega lubatud, seda nimetatakse naise „karistamiseks”; Rumeenia ja Jaapani mehed ei tohi abielluda enne 18 eluaastat, kuid nende õed ja tütred võivad küll; Kamerunis otsustab mees, kas naine töötab või ei; Saudi Araabias ja Bruneis ei ole naistel hääleõigust; Tšiilis on abielu ühisvara omanikuks ainult mees...

Need, vaid üksikud must-valgel eksisteerivad näited meie planeedil toimuvast, tõestavad, et lisaks kultuurile ja religioonile toetab naiste diskrimineerimist paljudes riikides veel ka juriidiline raamistik. Ülejäänud maades on naiste nahaalne, loomulikuks peetud diskrimineerimine muundunud koduköögis armastatud juurviljaks ehk sibulaks. Sibul on pealt kullavärvi, mis viitab eeltoodud metsikuste võimatusele tänapäeva tsiviliseeritud läänes ja seda näilisust ilustab poliitiliselt korrektne tekst. Kuid sibulat koorima hakates kuldne värv kaob, jättes asemele valge-kollaka kibeduse, mis paneb silmi kipitama.

Naise olukorrast maailmas aga räägitakse ikkagi millegipärast nii vähe. On tehtud paar sammu, käima lükatud mõni projekt, läbi viidud uuringuid, hüütud loosungeid, loodud fonde, kuid seda kõike on vähe, vähe, vähe. Ja nii meil läheb. Ebaõigluse ja -võrdsuse tekitajad pole kuhugi kadunud luues doominoefekti, kus üks armetus viib teiseni põhjustades kolmanda ja nõnda edasi.

Vaesus on naise nägu

70% maailma vaestest moodustavad naised, peamiselt maanaised Aasias ja Aafrikas. Arenenud riikides on vaesus samuti naise ja üldjuhul just vanema naise nägu. Ka nooremate, töötavate naiste sissetulek Euroopas jääb endiselt 20-30% võrra alla meeste sarnase töö eest saadud tulule. Tõsiasi, mis tulevasi vanemaid, vaeseid naisi jätkuvalt juurde toodab.

2/3 maailma kirjaoskamatutest on naised. Tüdrukuid saadetakse koolidesse harvemini, sest tütar peab kodutöid tehes õppima korralikuks abikaasaks ja heaks emaks ning mitte filosoofiks, teadlaseks või ärihaiks. Läänes on küll naisi ülikoolides rohkem kui mehi, ent ametialases praktikas ei garanteeri seegi suurt midagi. Poliitikas ja firmade juhatustes leidub meid kummaliselt vähe: maailma ettevõtete juhatustes küündib naiste osalus vaevalt 1%-i, samal ajal kui 41 845 parlamendisaadikutest planeedil Maa on vaid 14,6%-i naised. Ja see ei ole kindlasti seetõttu nii, et naised ei taha -, miks me siis ülikoolides teadmisi ja diplomeid taga nõuame? Et kodus need köögiseinale riputada? -, või pole piisavalt targad, agarad või ambitsioonikad töötamaks neil ametitel.

Ja eriti õudne, raevutekitavalt valus on sellepärast, et umbes iga 7 sekundi järel kannatab mõni naine maailmas oma abikaasa või partneri vägivalla all; et igal aastal sureb rasedana või sünnituse tagajärjel üle 530 000 naise, kuigi selle ärahoidmiseks on saada lihtsaid ja odavaid vahendeid; et igal aastal langeb üle 2 miljoni väikese tüdruku genitaalse mutatsiooni ohvriks ja tänaseks on neid juba üle 135 miljoni, sest nõnda dikteerib traditsioon; et iga aastaga kasvab inimkaubandus ehk naiste prostituutideks ost-müük, jõudes eelmisel aastal ligi 4 miljoni naiseni; et igal aastal müüakse ja ostetakse vähemalt 2 miljonit 5 kuni 10-aastast tillukest tüdrukut seksorjadeks; et igal aastal mõrvatakse juba ainuüksi Indias 2,5 miljonit pisikest tüdrukut vaid seetõttu, et nad on tüdrukud; et igal aastal tapetakse ligi 10 000 naist päästmaks perekonna au...

Tervet artiklit loe Postimehest.

Anna-Maria Penu

Võrdse kohtlemise seadus jäi täna Riigikogus vastu võtmata,

kuna üks poolthääl jäi puudu. Selle otsustava hääle jättis andmata Heljo Pikhof.
Valitsus peab nüüd eelnõu uuesti Riigikokku saatma ja ring hakkab otsast peale. Naisteühenduste Ümarlaual on veel võimalusi oma huvide eest seista, sest ENÜ ja Eesti Naiste Koostööketi seisukoht on: "mitte toetada võrdse kohtlemise seaduse eelnõus ette nähtud soolise võrdõiguslikkuse voliniku iseseisva ametikoha kaotamist. Toetada mõtet , et soolise võrdõiguslikkuse voliniku kõrvale tekitataks veel institutsioon, mis tegeleks mitmesuguste diskrimineerimise aluste ja vähemusgruppidesse kuuluvate isikute võrdse kohtlemise normide võimaliku rikkumisega ja mida nimetataks võrdõiguslikkuse volinikuks."

Väljavõte ENÜ kirjast Riigikogu Põhiseaduskomisjonile 03.09.2007:
"...Soolise võrdõiguslikkuse volinik on Eestis praegu ainuke poliitiliselt sõltumatu institutsioon, kes saab ja Soolise võrdõiguslikkuse seaduse kohaselt peab rakendama muuhulgas meetmeid, mis aitaksid saavutada naiste ja meeste kohustuste, vastutuste, võimaluste ja õiguste tegelikku võrdsust, seega on tema volitused palju laiemad kui ainult võrdse kohtlemise normide järgimine...
...Just soolise võrdõiguslikkuse volinik saab tegeleda sellise kaudse diskrimineerimisega, mis avaldub selgelt naiste ja meeste töödeks jagunenud tööturul, naiste töö madalama hindamisega (Eestis on Euroopa suurim sooline palgavahe), tööde hindamise aluste analüüsimisega, aegunud soorollide kohaste haridusvalikutega, kasutatavate õppematerjalide analüüsimisega..."
Kirja täistekst http://www.enu.ee/lisa/235_ENU%20Riigikogu%20Pohiseaduskomisjonile.doc

"Kinnitused ja vastuväited. Tekste kunstist, pildikultuurist ja kirjutamisest 1995-2007

EKA raamatukokku on müügil trükisoe kogumik "Kinnitused ja vastuväited. Tekste kunstist, pildikultuurist ja kirjutamisest 1995-2007".
Raamat koondab Katrin Kivimaa kogutud artikleid nii 1990. aastate eesti kunsti kohta, mida iseloomustas identiteedipoliitiliste ja kriitiliste suundumuste esilekerkimine, kui ka kunstiteadust ja visuaalkultuuri puudutavaid tekste, intervjuusid ja raamatuarvustusi. Autor pöörab erilist tähelepanu kehakunstile ja feministlikele teostele, kuid laiemalt huvitab teda ühiskonda ja subjekti kriitiliselt lahkav kaasaegne kunst.

Naiste ja meeste võrdõiguslikkus Euroopa Liidus

Naiste õiguste komisjon võttis vastu raporti, milles analüüsitakse Euroopa Komisjoni iga-aastast aruannet naiste ja meeste võrdõiguslikkuse kohta Euroopa Liidus. Saadikud nendivad muu hulgas, et naiste ja meeste palgavahed on säilinud ning et naised on vaesusest rohkem ohustatud. Liikmesriike kutsutakse üles võitlema mistahes soopõhise diskrimineerimise vastu.

Piia-Noora KAUPPI (EPP-ED, FI) raportis tervitatakse komisjoni jõupingutusi oma soolise võrdõiguslikkuse edendamise meetmete tõhustamiseks ning tehakse soovitusi võrdõiguslikkuse poliitika tõhustamiseks.

Naised, tööturg ja pereelu

Saadikud märgivad raportis, et ehkki komisjoni aruande kohaselt on naiste tööhõive määr suurenenud ja naised on hõivanud ELis alates 2000. aastast loodud kaheksast miljonist töökohast kuus miljonit, on enamik naiste uutest töökohtadest osalise tööajaga töökohad. 2006. aastal töötas 32,3% töötavatest naistest ELis osalise tööajaga, samas kui meeste seas oli see määr kõigest 7,4%. Lisaks ei ole eelmise aruandega võrreldes toimunud olulist edasiminekut sugudevaheliste palgaerinevuste osas (mis on ELi lõikes keskmiselt 15% ja mõnedes Euroopa riikides kuni 30%).

Saadikud märgivad, et töö-, era- ja pereelu ühitamine on oluline küsimus ning üks võimalus tööhõive suurendamiseks ja demograafilise vananemise koorma vähendamiseks. Komisjoniliikmed kutsuvad liikmesriike üles esitama erimeetmeid, et võidelda naiste ja meeste vahelise ebavõrdsuse vastu, mille on põhjustanud eelkõige rasedus- ja sünnituspuhkusest või ülalpeetavate hoolduspuhkusest tulenevalt katkenud tööhõive struktuur, ja vähendama selle negatiivset mõju karjäärile, töötasudele ja pensioniõigustele. Raportis nõutakse ka tungivalt, et liikmesriigid muudaksid vastastikuseks sünnituspuhkuse ja lapsehoolduspuhkuse toetuste kulud, et naised ei oleks kallim tööjõud kui mehed.

Poliitiline ja sotsiaalne kaasamine

Raportis viidatakse vajadusele võidelda demokraatia defitsiidi vastu, mis tuleneb naiste vähesest osalemisest poliitiliste otsuste tegemisel, ning kutsutakse liikmesriike üles uurima olukordi, mis ei võimalda naistel osaleda poliitikas ja riiklike haldusorganite juhtkonnas kõigil tasanditel ning võtma meetmeid selliste olukordadega võitlemiseks.

Samuti nõutakse, et erilist tähelepanu pöörataks rahvusvähemuste hulka kuuluvate ja sisserännanud naiste olukorrale ja soovitatakse võtta vastu riiklikud integreeritud tegevuskavad, et võidelda tõhusalt mitmekordse diskrimineerimise vastu.

Seksism haridussüsteemis ja meedias

Saadikud rõhutavad vajadust keskenduda sooliste stereotüüpide vastu võitlemisele hariduses juba varasest east, kõrvaldades stereotüübid koolide õppekavadest ja õpikutest, pakkudes teadlikkust tõstvat koolitust õpetajatele ja õpilastele ning julgustades poisse ja tüdrukuid valima ebatraditsioonilisi haridusteid.

Komisjoni kutsutakse veel üles arendama dialoogi meediakanalitega ja ergutama viimaseid nende sotsiaalset vastutust arvestades edendama soolist võrdõiguslikkust ning vältima naiste ja meeste stereotüüpset kujutamist. Lisaks soovitavad saadikud üleeuroopaliste meetmete arendamist, et suurendada teadlikkust nulltolerantsi osas seksistlike solvangute ning naiste alavääristava kujutamise suhtes meedias ja kommertsteadaannetes.

Piia-Noora KAUPPI (EPP-ED, FI)
Dokument: A6-0290/2007
Menetlus: Omaalgatuslik raport
Arutelu: 27.09.2007

Naine ja mees meedias

Barbi Pilvre

foto Merike Viilup

Naine ja mees meedias.

Möödunud aasta lõpus korraldas Eesti Ajakirjanike Liidu (EAL) Naistoimetajate Ühendus ajakirjanikele seminari NAINE JA JA MEES MEEDIAS, alapealkirjaga Lubatavuse piirid: Mehe õiglane kujutamine meedias. Esinejaks valdkonna üks kompetentsemaid asjatundjaid Barbi Pilvre, kes pärjatud ka Ajakirjanike Liidu Aasta Ajakirjaniku väärika tiitliga.

Seminari eesmärgiks oli arendada stereotüübivaba sugude kujutamise mõtteviisi, mis on oluline element kvaliteetses meedias ja juhtida ajakirjanike tähelepane sugude kujutamisele ajakirjanduses ning kuidas ollakse sageli kinni vanades stereotüüpides.

Pildi kasutamine

Barbi Pilvre sõnul vääriks pildi kasutamine meedias omaette detailset analüüsi - kuidas naisi kasutatakse illustratsioonina või kontekstist lahti kistult. Poliitiline võim meeste puhul on seksikas, poliitiline võim naiste puhul aga kahemõtteline. Kui näidatakse naise seksikaid kehaosi, siis see vähendab tema usaldusväärsust võimukandjana, meeste puhul vastupidi – võimendab.

Diskrimineerimiseks võib pidada ka seda, kui operaatorid filmivad naisi ülevalt alla, sest on tavaliselt naistest pikemad. Kuigi algvõte on tehniline, lisandub sisuline tähendus - keda jäädvustatakse ülevalt alla, kaotab usaldusväärsuses. Näiteks lüheldast kasvu Putin kontrollib väga täpselt, kelle kõrval teda pildistatakse. Ka prints Charles sätiti pulmapiltidel Diana kõrvale selliselt, et ta naisest lühem ei paistaks.

EPL ajakirjaniku Rain Kooli sõnul on leitud, et kirjutamisel kujutavad nii naised kui mehed naisi seksistlikult, stereotüüpselt, kuigi see ei ole Helsingin Sanomate näitel üldsegi mitte vältimatu.

Väljaannetel suured käärid

Pilvre arvates on Eesti väljaannete vahel kohutavalt suured käärid. Täiesti eristuvad Postimees, Eesti Päevaleht ja Eesti Ekspress. Kuigi naise kujutamine on mitmekesisem, kuid samas suhteliselt stereotüüpne, ei ole Postimehes ega Arteris mingit progressi näha. Eesti Päevaleht on selles osas veidi kaasaegsem. Harjutud ollakse ka sellega, et poliitikasaadetes, näiteks Foorumis, räägivad valdavalt mehed.

Tüüpiline meeste kujutamise viis on näiteks Postimehe majanduslisa Otsustaja - intervjuud erinevate võtmefiguuridega, millega antakse avalikkusele kujutis, et mehed ongi otsustajad. Naisi kujutatakse meedias inimestena, nii nõrkade kui tugevatena, aga mehi kui üldise printsiibi kandjaid, majandus- ja poliitikategureid. Mis saab aga siis, kui hakata kujutama mehi kui inimesi? Kas see on õige ja õiglane ja kas see on üldse võimalik? – tõstatas Barbi Pilvre küsimuse.

Projekt Jobu sündis äratundmisest, et Eestis on tegelikult otsustajateks väike hulk mehi. Jobu oleks ajakiri tavalisele mehele, kelle eest otsustavad teised - enamiku meeste ja naiste eest otsustavad ju teised.

Vaikuse tsoon ühiskonnas

Jobu näitas, et mehi on väga raske kujutada vastu konventsioone. See osutus valusaks, aga tekitas ka elevust ja huvi. Konventsioonide murdmine, mis puudutab naiste ja meeste kujutamist, on riskantne ja valus.

Probleem on ehk selles, et kuskil on õhku visatud tohutud normatiivid - mees on see, kes on otsustaja ja kui ta on teistsugune, siis peab temast vaikima – tema probleemid kuuluvad ainult androloogi, psühhiaatri või Anonüümsete Alkohoolikute valdkonda - nagu vaikuse tsoon ühiskonnas. Jobu püüdis seda tsooni murda ja tulemus oli natuke ootamatu. Mõned mehed tunnistasid, et see aitas neid ennast ära tunda ja teatud mõttes kapist välja tulla.Täiesti uus aspekt oli positiivne tagasiside naistelt, kellel samasugune mees kodus, sest nad arvasid, et on oma probleemiga üksi. Lõpptulemus oli ju väga sõbralik - traagilised asjad läbi huumori.

Siin ongi suur erinevus - kui ilmub ajakiri Blondiin, siis kõik naeravad ja ei võta isikliku solvanguna, sest sellega ollakse harjunud. Kui aga ilmub ajakiri Jobu, Luuser, Tuhvlialune kus räägitakse mehe tüübist, mida kõik teavad, reageeritakse üldjuhul väga valuliselt.See ongi kultuuri ja arengu faas.Aeg on nagu küps, midagi on õhus, inimesed juba julgevad selliste asjade üle naerda.

Merike Viilup

Naistoimetajate Ühenduse esinaine