laupäev, 19. august 2017

Surrogaatemadusest lesepensionini

Kui eesti meedias kütavad emotsioone kohalike omavalitsuste valimised ja haldusreform, siis Alu mõisas said kokku Eesti Naisteühenduste Ümarlaua liikmesorganisatsioonide esindajad üle terve Eesti, et arutada teemasid surrogaatemadusest lesepensionini.


ENÜ suvekool Alu mõisas 16.-17. augustil

Suvekooli peaesineja oli Birgitte Triems, EWL (European Women's Lobby) president aastatel 2008-2012. Ta meenutas, et juba 1957.aastal allkirjastati  Rooma leping, milles märgitakse, et võrdse töö eest peab saama võrdset palka. Et võrdse töö eest peavad saama võrdset palka naised ja mehed . Paraku on Euroopa suurim palgalõhe endiselt Eestis.

Birgitte Triems
Soolise võrdõiguslikkuse poliitika on viimasel ajal vähe nähtav. See on taandunud võrdsetele võimalustele töö ja pereelu ühitamisel. Euroopa riikides ei ole enam ministeeriume, kus tegeldaks üksnes soolise võrdõiguslikkusega, vaid see on liidetud mõne teise ministeeriumi haldusalasse, Eestis tegeleb selle valdkonnaga näiteks sotsiaalministeerium.  Murettekitavalt suur on vahe õigusaktide ja tegelikkuse vahel, justnagu olukord, kus kirurg peab opereerima, aga ei tea täpset diagnoosi. Jätkuvalt on ebavõrdne võimu ja ressursside jaotus meeste ja naiste vahel.

Soolise võrdõiguslikkuse ekspert Ülle-Marike Papp tegi kokkuvõtte uuringutest tüdrukute sobivusest teaduse ja tehnikaga. Ükski uuring ei näita, et inimese võimekuse matemaatikas või tehnilistel aladdel määrab tema sugu. 


Ülle-Marike Papp
Põhijäreldused uuringute põhjal:

- Stereotüüpne ettekujutus, et teadusega tegelemine on rohkem meeste ala, on maailmas üldlevinud;

- 11-12 aastaste tütarlaste suhteliselt suur huvi LTT ainete vastu raugeb märgatavalt 15.-16.eluaastal;

- Ükski uuring ei näita, et inimese võimekuse matemaatikas või tehnilistel aladdel määrab tema sugu;

- Noorukieas hakkavad tüdrukud oma võimeid traditsioonilselt "mehelikumates" valdkondades, näiteks reaalainetes alahindama, poisid aga hindavad sageli oma võimeid üle.

Emadusest ja selle tähenduse muutumisest ajas kõneles kasvatusteadlane Tiiu Kuurme.
Tiiu Kuurme
Emamüütide sisuks on kirglik isetu armastus, meelekindlus, hellus, headus, eneseohverdus, halastus, tugevus, piirideta andestus. Ema avab alati ukse ja annab ära viimase. Tänu emadele, tänu naiste väele taastusid tapatalgutes hävitatud ühiskonnad läbi ajaloo. Mis olekski loomulikum, kui et see roll eeldab palju ja kohustab paljuks. 
Religioonide emakujude kuvand on puhtus ja pühapaiste samaaegse rikutuse võimalusega. Emaks saamine on otsekui  lunastustegu, et saada vabaks naiseks olemise kahetistest patuhõngulistest joontest. Lapse sigitamise patune nauding ja uue elu sündimise pühapaiste mähivad selle müsteeriumi silmakirjalikkuse rüüsse.
Kuivõrd erinevad tähendused on sõnapaaridel  langenud naine - langenud mees.
Emaduse mütoloogia muudab noore naise elu täiesti, sest asetab naise kohale hulga nõudlikke ühiskondlikke ootusi, kuid mis toimub sellega seoses noore naise hinges.
Ettevaatlikult on mainitud vaid sünnitusjärgset stressi. Ikka veel loodetakse, et müüt, ootused ja kohustused töötavad endise enesestmõistetavusega.Vanemate põlvkondade emades elab endist elu see emaroll, millest emadepäeval kunagi ei räägita: võimas peab ja kasin tohin. Ema on tagaplaanil, tema tahtmised ja vajadused ei loe või siis ühtigu pereliikmete heaoluga. Lapsed sündisid siis, kui tulla tahtsid, ja emal tuli olla valmis. Ema on igiliikur. Tal pole sobilik lubada enesele paigal istumist ka pidulauas, ta kannab ette liudasid. Emale jääb kõige väiksem või kõrbenud tükk, ehkki tema on teinud söögi. Ema jätab enese ilma, kui midagi on vähe.
Ema peab olema alati saadaval, ema unevõlg on loomulik, ema lepitab kisklevad lapsed ja vaigistab märatseva mehe, ema on keskel, emale langeb meelepaha, kui kodu pole korras, ema tööd saavad nähtavaks siis, kui need on tegemata. Ja ema on alati võtta, kui keegi peab olema süüdi – laste kehvas õppeedukuses ja murdeea kriisis, mehe halvas tujus või et rohi kasvab liiga kiiresti. Tema hariduspürgimused olid kohatud. Veel hiljuti polnud haruldane kõnepruuk: naised on vallutanud ülikoolid, naised tungivad akadeemilistele aladele, naised tõrjuvad mehi eemale meestele loodud ametitest.
Kolmekümnendates eluaastates emad on saanud oma tahtmisi ja rahuldanud kapriise, neile on omistatud nartsissistliku ego omadusi. Kahaneva ja vananeva rahvastikuga väikerahvas loodab ikka veel emale – noored naised, hakake sünnitama!
Emadus on valik. Kas saabki valida emadust, kui tüdrukul pole oma haridusele ja ambitsioonidele vastavat valikut meessoo esindajate seast? Sest suur osa neist jättis pooleli juba põhikooli, mingi osa kasvatati ülbeks ja enesekeskseks, mingi osa käib alla meelemürkide sõltuvuses, mingi osa elab ema külmkapi kõrval, ja see näib neis ületavat soovi olla pereisa.
Avalikult ei räägita, et emaks olemine on raske, töömahukas, rutiinne. Et väike laps ei ole puhkus ja et emad on magamata, koristamas, köögis. Nad on üksi koju jäetud, seltskonnata, väsinud laste kisast ja rääkimast vaid lihtlausetes. Lisame perede lagunemise ja pangalaenu ebakindluse. Ja veel: uskumatult paljude jaoks kulgeb see elu habras aeg vägivaldse kohtlemise hirmus. Emast ei sõltu vaid statistiline rahvuse jätkumise lootus, ema hingeseisundist, elujõust ja kannatlikkusest sõltub, kas tema järglased üldse tahavadki olla vanemad ja millised inimesed neist saavad.
Ühiskondade jätkusuutlikkus hakkab järjest enam sõltuma emadusele antud tähendustest. Kui müüdid enam ei toimi, hakkab tõusma kogemuste tähendus. Rahvastikumuredes Eestis oleks ammu aeg tõsiteaduslikeks emaks olemise ja seda saatva mentaalse poole uuringuteks, ka ühiskondlik-kultuurilise tähendusvälja mõjutamiseks. 

Kommentaare ei ole: