pühapäev, 21. november 2010

Naistevastast vägivalda tuleb kajastada asjatundlikult ja erapooletult

Eesti Naistoimetajad
Pressiteade
22.11.2010

Naistevastast vägivalda tuleb kajastada asjatundlikult ja erapooletult.

Algava nädala neljapäeval, 25. novembril tähistatakse naistevastase vägivalla vastu võitlemise päeva. Kogu maailmas korraldatakse hulgaliselt ettevõtmisi eesmärgiga tõsta ühiskonna teadlikkust naistevastasest vägivallast kui inimõiguste rikkumisest, suunata sellele avalikkuse tähelepanu, õpetada märkama, ära tundma ja ära hoidma erinevaid naiste vastu suunatud vägivalla vorme.

Seoses sellega saabuvad Eestisse oma kogemusi jagama rahvusvahelise tuntusega eksperdid, spetsialistid ja loovinimesed. Toimuvad praktilised töötoad, videoesitlused, konverentsid, erakondade ümarlaud, sotsiaalministri vastuvõtt ja temaatiline tantsuetendus. Eesti Naisteühenduste Ümarlaud annab 25. novembril üle Valge Lindi auhinna.

Meedia rolli naistevastase vägivalla kui äärmiselt tundliku teema käsitlemisel ning avaliku arvamuse kujundamisel on väga suur. Kuigi viimastel aastatel on olukord paranenud, leidub ikka veel juhtumeid, kui teema kajastamisel otsitakse eeskätt kõmu, verd ja pisaraid, nägemata juhtumis sügavamat ühiskondlikku ja isiklikku probleemi. Pressinõukogu on tunnistanud eksimusi seoses sellise juhtumi käsitlemisega trükimeedias.

Juhime ajakirjanike ja kõigi meedias tegutsevate isikute tähelepanu Rahvusvaheline Ajakirjanike Föderatsiooni (IFJ) soovituslikele juhistele, millest ajakirjanikud peaksid lähtuma, kui kajastavad oma töös naistevastast vägivalda. Samuti võib leida rohkesti abimaterjali internetis.

Paneme ajakirjanikele südamele selle teema käsitlemise vajalikkust, kuid „… põhjaliku ja tundlikuma kajastamise kõrval peab meedia juurutama sisekultuuri, lähtudes respektist, mis välistaks igasuguses vormis ahistamise ja türannia ning soolise diskrimineerimise mis tahes kujul. Ajakirjandus peab tagama, et kui kuskil esineb naistevastast vägivalda, siis kajastatakse seda erapooletult, adekvaatselt ja asjakohaselt.“ (IFJ)

Merike Viilup
Eesti Naistoimetajad
naistoimetajad@gmail.com



Rahvusvaheline Ajakirjanike Föderatsioon
Naistevastase vägivalla kajastamisest


Mis on naistevastane vägivald?

· ÜRO 1993. a deklaratsioonis naistevastase vägivalla likvideerimise kohta määratletakse naistevastane vägivald mis tahes teona, mis põhjustab või võib tõenäoliselt põhjustada naistele füüsilist, seksuaalset või psühholoogilist kahju või kannatusi, kaasa arvatud sellise teoga ähvardamine, sundimine või meelevaldne vabaduse võtmine, olenemata sellest, kas see leiab aset avalikus või eraelus. Selle hulka kuuluvad: koduvägivald, seksuaalvägivald, emotsionaalne ja psühholoogiline väärkohtlemine, sunnitud prostitutsioon, inimkaubandus sunnitöö või -prostitutsiooni eesmärgil, seksuaalne ekspluateerimine, seksuaalne ahistamine, kannatusi põhjustavad kombetalitused (k.a aumõrvad ja lapsetapud) ning muud soolisusest lähtuvad diskrimineerivad tegevused.

· Maailma Terviseorganisatsioon loetleb lisakategooriatena järgmisi naistevastase seksuaalvägivalla näiteid:
- vägistamine, mille paneb toime elukaaslane, kohtamispartner või võõras;
- süstemaatiline vägistamine relvakonflikti ajal (k.a noorte tütarlaste röövimine nende rasestamise eesmärgil);
- soovimatu seksuaalne lähenemine või ahistamine, k.a seksi nõudmine vastutasuks heateo eest;
- sunnitud abielu või kooselu, kaasa arvatud laste abielu;
- rasestumisvastaste vahendite kasutamise või sugulisel teel levivate haiguste vastase kaitse muude meetmete rakendamise õiguse mitteaustamine;
- naise seksuaalse (või kehalise) puutumatuse vastu suunatud vägivaldne tegevus, kaasa arvatud naise suguorganite vigastamine, kohustuslik süütuse kontrollimine ja pealesunnitud abort;
- sunnitud prostitutsioon ja inimkaubandus seksuaalse ekspluateerimise eesmärgil.

· Human Rights Watch väidab: Maailma Terviseorganisatsiooni andmetel kogeb kogu maailmas ligikaudu neljandik naisi oma elu jooksul seksuaalset vägivalda. Kuni kolmandikku kõigist naistest on meessoost intiimpartner füüsiliselt rünnanud. Vägivalla läbi elanud naised ei teata kogetust piisavalt, kartes sotsiaalset märgistamist (nende enda kogukonna siseselt), oma turvalisuse pärast ning neid kaitsma pidavate institutsioonide asjakohaselt reageerimata jätmise tõttu.


Kus see aset leiab?

· Amnesty International teatab:
- Euroopas on koduvägivald 16–44-aastaste naiste seas oluline surma ja puuete põhjustaja;
- USA-s langeb iga 6 minuti järel üks naine vägistamise ja iga 15 sekundi järel üks naine peksmise ohvriks;
- naiste vägistamine on laialt levinud relvakonfliktide (nt Colombia ja Darfur) ajal;
- inimkaubandusest naistega on kujunenud üleilmne nähtus: ohvritele saab osaks seksuaalne ekspluateerimine, sunnitöö ja väärkohtlemine. Naiste mõrvu Guatemalas, Venemaal, Indias ja muudes riikides tihtipeale ei uuritagi ning süüdlased jäävad karistamata.
· Paljudes maades ei ole koduvägivald isegi mitte seadusevastane ning tööseadustes on türanniseerimise ja ahistamise vastased sätted nõrgad või pole neid üldse.

Mida saab meedia ära teha?

Selle teema põhjaliku ja tundlikuma kajastamise kõrval peab meedia juurutama sisekultuuri, lähtudes respektist, mis välistaks igasuguses vormis ahistamise ja türannia ning mis tahes kujul soolise diskrimineerimise. Ajakirjandus peab tagama, et kui kusagil esineb naistevastast vägivalda, siis kajastatakse seda erapooletult, adekvaatselt ja asjakohaselt.

Uudistes ei kajastata naiste ja tütarlaste vastast vägivalda piisavalt või siis tehakse seda halvasti. Väga sageli ei võeta ajakirjanduses arvesse relvakonfliktide tagajärjel aset leidvat ja tihtipeale mõlemapoolset süstemaatilist seksuaalvägivalda või ei tõsteta seda küllaldaselt esile. Lisaks ilmneb 2005. aasta globaalse meediamonitooringu projekti tulemustest, et teemade seas, mille puhul naisi kujutatakse ohvri rollis, on kodu- ja seksuaalvägivald kõige vähem kajastatavad valdkonnad.

Ajakirjandus peab rohkem ära tegema, tagamaks, et üldsusel oleks naistevastase vägivalla hirmuäratavast levikust rahvusvahelises mastaabis realistlik, kõikehõlmav ning täpne ülevaade.

Samas ei saa sellise tundliku teema kajastamine olla improviseeritud. See eeldab asjatundlikkust, inimlikkust ja austust. Kui kannatanutega tegelemisel ei järgita kõrgeimaid standardeid (näiteks halvasti korraldatud usutlused), siis võib see traumat süvendada ja põhjustada raskeid katsumusi üleelanuile isegi täiendavaid kannatusi ning halvendada nende katsumuste pikaajalisi mõjusid.


IFJ juhised naistevastase vägivalla kajastamiseks

1. Naistevastane vägivald tuleb tuvastada täpselt, vastavalt rahvusvaheliselt tunnustatud määratlusele, mis on sätestatud ÜRO 1993. a deklaratsioonis naistevastase vägivalla likvideerimise kohta.

2. Kasutage täpset, mitte hinnanguid andvat keelt. Näiteks vägistamist või seksuaalset rünnet ei või mitte mingisugusel viisil seostada normaalse seksuaalkäitumisega ning inimkaubandust naistega ei tohi segamini ajada prostitutsiooniga. Otsustamisel, kui palju kujukaid detaile esitada, lähtub hea ajakirjanik tasakaalustatusest. Liiga palju oleks võib-olla sensatsioonijanune ja tarbetu, liiga vähe võib aga ohvri kaasust nõrgestada. Kajastuse keeles tuleb alati vältida vihjeid, et võib-olla oli läbielanu ise süüdi või muul viisil rünnaku või temavastase vägivallateo eest vastutav.

3. Niisuguse raske katsumuse läbi elanud inimene ei soovi, et teda kirjeldatakse „ohvrina“, välja arvatud juhul, kui ta ise kasutab seda sõna. Siltide kleepimine võib olla valus. Sel viisil kannatanud inimese tegelikkust kirjeldab täpsemalt termin „läbielanu“.

4. Tundlik kajastamine tähendab kindlustamist, et meediaintervjuuks kohtumine vastab läbielanu vajadustele. Ligiduses peab olema naissoost intervjueerija ning intervjuu koht peab alati olema turvaline ja privaatne, lähtuvalt mõistmisest, et läbielanule võidakse külge kleepida sotsiaalne stigma. Ajakirjanikud peavad tegema kõik, mis nende võimuses, vältimaks võimalust, et intervjueeritav seatakse täiendava väärkohtlemise ohtu. Selle hulka kuulub niisuguse tegevuse vältimine, mis võib õõnestada tema elukvaliteeti või kogukondlikku staatust.

5. Kohelge läbielanut austusega. Ajakirjaniku jaoks tähendab see privaatsuse austamist ning üksikasjalikku ja täielikku teavitamist nii igas intervjuus käsitletavatest teemadest kui ka selle kohta, kuidas see esitatakse. Läbielanul on õigus keelduda vastamast mis tahes küsimusele ning mitte avaldada rohkem teavet, kui ta sobivaks peab. Ajakirjanik peab olema hilisemaks ühendusevõtmiseks kättesaadav: kontaktandmete andmine intervjueeritavale tagab, et tal on võimalik hoida kontakti, kui ta seda soovib või vajab.

6. Kasutage statistikat ja sotsiaalset taustteavet, et asetada juhtum kogukonnas esineva vägivalla või konflikti konteksti. Lugejale ja meediapublikule tuleb anda laiem pilt. Mõistmist süvendavad alati naistevastase vägivalla ekspertide, nagu näiteks DART-keskuse (Dart Center for Journalism and Trauma) ekspertide arvamused, mis annavad asjakohast ja kasulikku teavet. See tagab ühtlasi, et ajakirjandusest ei jää kunagi niisugust muljet, et naistevastane vägivald kätkeb endas seletamatut tragöödiat, millele pole võimalik lõppu teha.

7. Jutustage terviklik lugu. Mõnikord kirjeldatakse ajakirjanduses ainult teatud juhtumeid, keskendudes nende traagilistele külgedele, kuid oleks hea, kui ajakirjanik mõistaks, et väärkohtlemine võib olla ühiskonna pikaajalise probleemi, relvakonflikti või kogukonna ajaloo osa.

8. Säilitage konfidentsiaalsus. Osana kohusest olla ettevaatlik lasub meedial ja ajakirjanikel eetiline vastutus mitte avalikustada trükis ega eetris konkreetseid nimesid ega kohti, mis võiks hiljem mis tahes viisil vähendada läbielanute või tunnistajate ohutust ja turvalisust. See on eriti oluline juhul, kui vägivalla taga on politsei, konfliktis osalevad väeosad, riigi- või valitsusametnikud või muude suurte ja mõjuvõimsate organisatsioonidega seotud isikud.

9. Kasutage kohalikke allikaid. Ajakirjanik, kes võtab sobiva intervjuutehnika, -küsimuste ja -koha üle otsustamiseks ühendust kohapeal viibivate ekspertide, naisühenduste või -organisatsioonidega, teeb alati head tööd ning suudab vältida niisuguseid olukordi, kus meesoperaatori või -reporteri sisenemine eraldatud kohta ei ole aktsepteeritav või mis võiks põhjustada piinlikkust või vaenulikkust. Alati tuleb kasuks, kui ajakirjanik harib ennast konkreetse kultuurikonteksti valdkonnas ja suhtub sellesse lugupidavalt.

10. Esitage kasulikku teavet. Meediakajastus, mis sisaldab allikate andmeid ja kohalike tugiorganisatsioonide või -teenistuste kontaktandmeid, pakub läbielanutele ja tunnistajatele ning nende perekondadele ja teistele, kes võivad olla juhtumiga seotud, eluliselt tähtsat ja kasulikku teavet.

******

5 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Nõustun. Samas tahaks küsida, miks ei kajastata meestevastast (pere) vägivalda? Miks puuduvad meestele mõeldud turvakodud ja nõustamisprogrammid? Miks on mehe elu naise eluga võrreldes väärtusetum ja vähemhinnatud?

Muidumeez ütles ...

Anonüümsele: meestevastase FÜÜSILISE koduvägivalla juhtumite arv on ikka võrreldes naistevastase vägivallaga niivõrd marginaalne, et sellepärast meestele turvakodusid rajama hakata oleks suhteliselt mõttetu, lisaks see, et suur osa mehi ei läheks sellisesse asutusse kasvõi uhkuse pärast. Ja eluvägivalla ohvrite jaoks on olemas kodutute öömajad.
Mis puutub väitesse, et meeste elu on vähem väärtuslik, siis seda ma küll kuskilt välja lugenud. Samas mäletan nõuka ajast uudistest, kus räägiti sõjas hukkunutest, et surma sai x inimest, nende seas y naist ja last, mis minus tekitas ka tunde, et meeste mahalöömine on normaalne, naiste-laste oma mitte. Tänapäeval ma eriti ei ole seda kuulnud.
Eks siin see grupitunnetus loeb ka. Oled mees, tunned ühtemoodi, oled naine, tunned teistmoodi. Oluline oleks selle vägivalla-teema juures siiski meeles pidada, et suurem osa mehi ei ole vägivaldsed oma naiste suhtes ja ainuüks meheks olemine ei muuda kedagi lurjuseks. Kui rääkida, siis ikka konkreetsetest inimestest, üldistused tuleks kõrvale heita.

Anonüümne ütles ...

Huvitav millise teabe alusel sa väidad, et füüsilise vägivalla juhtumid on marginaalsed? Soome hiljutised uuringud on tõestanud just vastupidist -naised kasutavad kodus rohkem vägivalda, kui mehed. Minu tuttav kiirabiarst on isiklikele kogemustele toetudes rääkinud, et vähemalt pooltel juhtudel on naine rünnanud meest. Vahe on selles, et mehed ei teata asjast politseisse vaid poovad ennast lõpuks vaikselt üles.

Sa eristad kehalist ja vaimset vägivalda. Väidan, et vaimne vägivald on sama hukatuslike mõjudega, kui kehaline. See purustab inimese minapildi ja enesehinnangu ning on sage enesetapu põhjus.

95% enesetappudest sooritavad mehed. 90% asotsiaalidest on mehed.

Kuid neil pole AINUSTKI kohta kuhu ennast taastama minna. Mitte ainukestki.

Naisi tuleb aidata -kuid praegusel ajahetkel on mehed hoopis ilma abita jäetud. Ja loll argument on öelda, et mehed lihtsalt ei lähe abi paluma. Muidugi ei lähe, kui pole kuhugi minna. Pigem joovad ja poovad end.

EESTI NAISTOIMETAJAD - Estonian Women Editors ütles ...

kahjuks ei ole Eestis täpsemat lähisuhte e. perevägivalla statistikat, aga erinevates allikates on avaldatud numbreid, kus koduvägivalla all kannatab 95% naisi ja 5 % mehi. Hiljutises Eesti Ekspressis avaldati väikese nö joonealusena peksjate statistikat viidates politseiameti analüüsile. Muuhulgas märgiti, et mida vanemaks (mees)peksja saab, seda rohkem peksab ta naisi.
Eks mehed ole veidi nõrgemad elukeerises ellu jääma. Eneseuhkus ei ole siin heaks vabanduseks. Ka paljud naised kannatavad valehäbi all ja hakkava abi otsima alles siis, kui surm silme ees. Selline on naiste varjupaikade statistika.
Mehed ajavad sageli oma elu sedavõrd uppi, et muud väljapääsu ei näe kui nöör. Mehed võtavad riske, sest võidujanu on hukutavalt suur. Kui midagi untsu läheb või laseb teistel naha üle kõrvade tõmmata, on eluisu läbi ja pere ning lapsed vaadaku ise, kuidas hakkama saavad.

Anonüümne ütles ...

Meestele on kohti küll, kust abi saada. Nad vaid ei oska või ei taha abi saada. Näiteks Anonüümsed Alkohoolikud e. AA rühmad või narko- ja muude sõltlaste tugirühmad. Isegi (meeste) arsti juurde minnakse naise sunnil, rääkimata muust abist. Kurdetakse naistenõuandlate rohkuse üle, aga seni, kuni meestenõuandlasse erilist tungi ei ole, siis vaevalt neid ka juurde tuleb. Meie mehed tegelevad ennastunustava enesehävitusega ja sageli on selle üle veel uhked ka.