Fotod Naistoimetajate Ühenduse meediapäevalt 27.09.2008
autor: Merike Viilup
Kirjutis põhineb EAL Naistoimetajate ühenduse seminaril "Kära meedia pärast" tänavu 27. septembril peetud ettekandel.
Rain Kooli
Eesti Ekspress 3.10.2008
Seksismi tuvastamine meedias pole sugugi nii lihtne, kui esialgu paistab. Naistoimetajate ühingu seminaril läinud nädalavahetusel lahknesid arvamused seksismi osas selgelt, kui publik pidi hindama näiteks pealkirja "Noor pedagoog - õpetajal peab olema rikas mees" (Tarbija24.ee, 14. august 2008) või "Poolpaljas mees hakkab Šveitsi galeriis näituseks käima" (Eesti Päevalehe Laupäev, 6. september 2008). Kui juba löögivalmis naisajakirjanikud, kelle keskel istudes aeg-ajalt lihtsalt õhku ahmisin, seksismi suhtes üksmeelele ei jõua, siis kes veel?
Seksism, nagu paljud mõisted, on oma tähenduselt laialivalguv ja mitmekihiline. Eriti viimasel ajal, mil internetis leviva teabe hulk on plahvatuslikult kasvanud, on sõna "seksism" hakatud tavakõnepruugis segi ajama selle esialgsetest tähendustest üsnagi palju erinevate mõistetega, näiteks "seksikus" ning "seksuaalsus". Iseasi, kas seksikas või seksuaalne pole teinekord ka seksistlik.
Seksism meedias (aga ka mujal ühiskonnas) võib esineda kolmes eri vormis: inimese kujutamisena stereotüüpsetes, eelkõige piiravates ja madaldavates soorollides; konkreetse indiviidi hindamisena eelkõige tema soolise kuuluvuse, mitte tema individuaalsete võimete põhjal; ning suhtumisena, mille kohaselt üks või teine sugu on automaatselt võimekam või vähem väärtuslik kui vastassugu.
Tegelikult on nii, et mida n-ö klassikalisema kvaliteetmeediaga on tegemist (päevalehed, rahvusringhääling, osa ajakirjadest), seda varjatum nii publikule kui ka tegijatele endile on selles peituv seksism. Kui pealkiri "Viiendikega asub võistlema rase naine" (elu24.ee, 26. september 2008) on üsna selge seksistliku alatooniga, siis "Parvlaeval määrab toidu hinna kohviku perenaine" (Oma Saar, 26. juuli 2008) nõuab pisut süvenemist.
Tihtipeale on kvaliteetmeedia seksism ka teatud mõttes süüdimatu, sündides sageli parimate kavatsuste kõrvaltootena. Kui ärijuht ja 2003. aastal aasta isaks valitud Jaan Kallas perekondi maha jätvatele meestele peapesu tegi ("Vastutustundetud hädavaresed", Postimees, 4. juuli 2008), siis kandus meeste hurjutamisega algav arvamuslugu mingil hetkel mõtelusse teemal "kas soolise võrdõiguslikkuse taotlemine on kõikjal ikka õige". Lõpuks jäid meeste äraminekus ikka naised süüdi - kleiti nood ju ka enam ei kanna mujal kui kooli lõpuaktusel, pulmas ja matustel.
Kusjuures Kallase lonkav loogika valis samas kirjatöös tugeva peremudeliga riigi näiteks Soome, kus kleidikandmine vähemalt allakirjutanu empiiriliste kogemuste põhjal on veel haruldasem nähtus kui meil.
Mis puutub kollasesse meediasse, siis rakendab see vähemalt võrdse kohtlemise printsiipi - selle põhiline leivanumber on alati olnud seksistlik lähenemine mõlemale soole. Õhtulehtede ja seltskonnaajakirjanduse naised on juba pikemat aega liiderdanud, joonud ja suutnud kohati jätta harukordselt lolli mulje - juhul kui nad just kõrgemat glamuuri ei esinda. Kollase meedia kujutatavad mehed aga omakorda liiderdavad, joovad ning suudavad kohati jätta harukordselt lolli mulje - juhul kui nad just kõrgemat glamuuri ei esinda.
Ammuse probleemi, naiste kujutamise eelkõige seksobjektina on kollane meedia nüüdseks samuti lihtsa võttega lahendanud - ka mehi on hakatud samas võtmes kujutama.
Seksism meedias on kasvanud ning seda peamiselt kahel põhjusel. Esiteks on kasvanud seksistlike artiklite ning piltide hulk - kuigi naiste seksistlik kujutamine on pisut vähenenud, on samas lisandunud seksism meeste suhtes. Teiseks, kollase - või täpsem oleks öelda meelelahutusliku - meedia osakaal ja tähtsus nüüdisaja meediamaastikul kasvavad pidevalt. Selle meedialiigi jaoks on seksism aga elulise tähtsusega.
Toimetas: Eesti Ekspress
Eesti Ekspress 3.10.2008
Seksismi tuvastamine meedias pole sugugi nii lihtne, kui esialgu paistab. Naistoimetajate ühingu seminaril läinud nädalavahetusel lahknesid arvamused seksismi osas selgelt, kui publik pidi hindama näiteks pealkirja "Noor pedagoog - õpetajal peab olema rikas mees" (Tarbija24.ee, 14. august 2008) või "Poolpaljas mees hakkab Šveitsi galeriis näituseks käima" (Eesti Päevalehe Laupäev, 6. september 2008). Kui juba löögivalmis naisajakirjanikud, kelle keskel istudes aeg-ajalt lihtsalt õhku ahmisin, seksismi suhtes üksmeelele ei jõua, siis kes veel?
Seksism, nagu paljud mõisted, on oma tähenduselt laialivalguv ja mitmekihiline. Eriti viimasel ajal, mil internetis leviva teabe hulk on plahvatuslikult kasvanud, on sõna "seksism" hakatud tavakõnepruugis segi ajama selle esialgsetest tähendustest üsnagi palju erinevate mõistetega, näiteks "seksikus" ning "seksuaalsus". Iseasi, kas seksikas või seksuaalne pole teinekord ka seksistlik.
Seksism meedias (aga ka mujal ühiskonnas) võib esineda kolmes eri vormis: inimese kujutamisena stereotüüpsetes, eelkõige piiravates ja madaldavates soorollides; konkreetse indiviidi hindamisena eelkõige tema soolise kuuluvuse, mitte tema individuaalsete võimete põhjal; ning suhtumisena, mille kohaselt üks või teine sugu on automaatselt võimekam või vähem väärtuslik kui vastassugu.
Tegelikult on nii, et mida n-ö klassikalisema kvaliteetmeediaga on tegemist (päevalehed, rahvusringhääling, osa ajakirjadest), seda varjatum nii publikule kui ka tegijatele endile on selles peituv seksism. Kui pealkiri "Viiendikega asub võistlema rase naine" (elu24.ee, 26. september 2008) on üsna selge seksistliku alatooniga, siis "Parvlaeval määrab toidu hinna kohviku perenaine" (Oma Saar, 26. juuli 2008) nõuab pisut süvenemist.
Tihtipeale on kvaliteetmeedia seksism ka teatud mõttes süüdimatu, sündides sageli parimate kavatsuste kõrvaltootena. Kui ärijuht ja 2003. aastal aasta isaks valitud Jaan Kallas perekondi maha jätvatele meestele peapesu tegi ("Vastutustundetud hädavaresed", Postimees, 4. juuli 2008), siis kandus meeste hurjutamisega algav arvamuslugu mingil hetkel mõtelusse teemal "kas soolise võrdõiguslikkuse taotlemine on kõikjal ikka õige". Lõpuks jäid meeste äraminekus ikka naised süüdi - kleiti nood ju ka enam ei kanna mujal kui kooli lõpuaktusel, pulmas ja matustel.
Kusjuures Kallase lonkav loogika valis samas kirjatöös tugeva peremudeliga riigi näiteks Soome, kus kleidikandmine vähemalt allakirjutanu empiiriliste kogemuste põhjal on veel haruldasem nähtus kui meil.
Mis puutub kollasesse meediasse, siis rakendab see vähemalt võrdse kohtlemise printsiipi - selle põhiline leivanumber on alati olnud seksistlik lähenemine mõlemale soole. Õhtulehtede ja seltskonnaajakirjanduse naised on juba pikemat aega liiderdanud, joonud ja suutnud kohati jätta harukordselt lolli mulje - juhul kui nad just kõrgemat glamuuri ei esinda. Kollase meedia kujutatavad mehed aga omakorda liiderdavad, joovad ning suudavad kohati jätta harukordselt lolli mulje - juhul kui nad just kõrgemat glamuuri ei esinda.
Ammuse probleemi, naiste kujutamise eelkõige seksobjektina on kollane meedia nüüdseks samuti lihtsa võttega lahendanud - ka mehi on hakatud samas võtmes kujutama.
Seksism meedias on kasvanud ning seda peamiselt kahel põhjusel. Esiteks on kasvanud seksistlike artiklite ning piltide hulk - kuigi naiste seksistlik kujutamine on pisut vähenenud, on samas lisandunud seksism meeste suhtes. Teiseks, kollase - või täpsem oleks öelda meelelahutusliku - meedia osakaal ja tähtsus nüüdisaja meediamaastikul kasvavad pidevalt. Selle meedialiigi jaoks on seksism aga elulise tähtsusega.
Toimetas: Eesti Ekspress
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar