Ärgem unustagem,

et meie EALi juurde kuuluv naistoimetajate osakond ei ole mingi feministlik organisatsioon, vaid ajakirjanduslik ühendus. Seega on meist igaühel ôigus ja vôimalus kirjutada südant vaevavatel teemadel artikkel ehk tuua vastuargumente. Olgu siis küsimus Kivisildnikust vôi Leedu üksikema probleemidest.
Viimase puhul soovitan, et keegi vôtab teema käsitlemise enda peale. Teema ajakirjanduslik läbitöötamine nôuab mitmekülgset informatsiooni, mh peab informant ehk siinkohal üksikema tooma esile oma tôendusmaterjali ja allikate ôiguspärasuse ülekontrollimist, vastasel korral naeruvääristame ainult iseennast.

Mis puutud Kivisildnikusse, siis ütleksin:
- miks peame me seda meest kritiseerima – temal on ju samuti ôigus oma arvamusele?!
- samuti elame maailmas, kus valitseb pressivabadus, milleks siis ennast ärritada
kusjuures on igaühel meist otseloomulikult ôigus avaldada Kivisildnikule ise oma arvamus – kas lugejakirjana, artiklina vôi isikliku kirjana.

Kui me räägime naistest, siis ei tohi me unustada, et naised ei ole parem sugupool kui mehed. Ka naiste hulgas on valetajaid, môrvareid, lastepilastajaid jne. Naised kuuluvad nagu mehedki siia maailma. Viimasel ajal loen ikka arvamusi nagu oleksime meie, nôrgem??? sugupool ikka kuidagi allasurutud. Kuid kas ikka oleme?
Mina isiklikult ei ole kunagi pidanud tundma vôi kogema allasurutust!

Olen püüdnud mitmesti teile selgitada, et naise (samuti mehe) areng algab kodunt. Kui soovime midagi muuta, siis peame alustama lasteaiast – koolist.

Lugedes Anna-Maria artiklit naiste olukorrast Postimehest, sooviksin sellele lisada omad môtted.

Demokraatlik maailm pôhineb isiksuse vabadusele. Ehk igaühel on ôigus olla selline nagu ta on. Niikaua kuni ta ei kahjusta teisi kaaskodanikke. Kust vôin mina vôtta endale selle ôiguse minna muutma kedagi teist? Seda ei saagi, juba ammu on psühholoogid tulnud järeldusele, et muuta vôib ainult iseennast. Ehk kui mina näen, et minu elu on kulgenud vääras suunas – näiteks mu mees on kogu aeg mind petnud vôi mind peksnud – siis vôin ainult mina ise otsida lahendusi ehk vôimalusi sellest olukorrast vabanemiseks. Mitte ükski justiits ei vôi pidada kinni meest kui naine ei ütle selgesônaliselt, et see mees on teda kuritarvitanud vôi peksnud.

See, et mitmete maade seadused alaväärtustavad (meie arvates) naisi, on ôige. Kuid ikkagi ainult pool tôde. Naised ei tunne midagi muud. Nad tunnevad ainult oma ühiskonna traditsioone ja seda juba sünnist alates. Nad ei oskagi muud tahta. Siin vôivad tulla feministid ja rääkida ennast tühjaks, kuid nad ei vôi midagi muuta, sest traditsioonid on tugevamad.

Mitmed moslemid elavad ka Saksamaal. Kuid nad on rahul oma traditsioonide ja saatusega. Kuigi kohalikud seadused lubavad neil olla kandmata rätikut ja kasutada nii kondoome kui pille. Nad ei soovi seda.
Kuid mitmesti on aga ka nii, et nad tôesti soovivad vabaneda vanemate (isa ja ka vendade) eestkostmisest ja vôtavad vastavad sammud ka praktiliselt ette, siis vôib juhtuda, et perekonna meespoolne liige môrvab ta ehk sooritab nn aumôrva. Nii juhtus môni nädal tagasi Hamburgis, mil 23 aastane Afganistanist pärit olev Saksa kodanik môrvas oma 16 aastase ôe 20 noahoobiga. Tütarlaps suri kohapeal, teda ei vôinud keegi enam päästa. Loe lugu Delfist Afgaanitari aumõrv tõstatab Saksamaal küsimusi http://www.delfi.ee/news/paevauudised/valismaa/article.php?id=19010152&l=fplink
Teiselt poolt – tutvusin nüüd Itaalias mitmete väga meeldivate meestega, kelle naised on traditsiooniliselt lastega kodus. Meie restorani omanik ütles soojalt kui küsisin, kas abikaasa tuleb suvel teda aitama: “Oh ei, tal on ju kolme lapsega küllaldaselt kodus tööd!” Tema juures kelnerina töötav 28-aastane naine tunneb ennast katoliiklikus rajoonis samuti hästi – usk siia vôi sinna, tema ise on enesekindel, elab koos oma sôbraga ning vôtab raseduse ärahoidmiseks pille.
NATO püüab suure sôjaväega eksportida demokraatiat nii Iraaki kui Afganistani. Kas see on ônnestunud? Mitu naist on nad vabastanud? Traditsioone ei muudeta ei armee ega feministidega. Kôik algab koolitusest.
Kes muudaks olukorda Tais vôi teistes Aasia-maades? Noored tüdrukud on prostituudid, sest kuidagi peavad nad ju ära elama! Ma ei tervita seda olukorda – sugugi mitte, kuid me ei muuda olukorda ahhetades vôi ohhetades. Kui keegi naine püüabki vabaneda, siis langeb ta oma küla inimeste ohvriks. Seda on kogenud ka mitmed lääne naised, kes on abiellunud moslemitega.
Kes soovib aidata kaasa olukorra muutmisele, peab liituma organisatsioonidega, kes aitavad kohapeal püsti panna koole vôi jagavad pille, kondoome, teadmisi. Vôi siis kirjutama näiteks Vatikani kirju, kus nôutakse, et pillide ja kondoomide kasutamine lubataks.
Olukord ei ole sugugi nii lootusetu nagu andis Anna-Maria oma loos mulje. Saksamaal tegutsevad mitmed organisatsioonid, kes vôitlevad näiteks naiste ümberlôikamise vastu. Kui ka mitmetes maades on juba seaduseid muudetud, siis ei tähenda see sugugi seda, et see praktiliselt ka toimiks. Ikka viivad emad oma tütreid ümberlôikamisele, sest traditsioonid nôuavad seda. Ja siin ei aita enam kaasa ka seadused!!!
Nägin hiljuti filmi Iisraelist, kus lôigati ümber väikseid poisse. Seegi vägagi valutekitav protseduur. Vanemad selgitasid ca. 10 aastasele poisile, et see on vajalik.
Täna hommikult nägin ARD-Brisant filmi, kus rääkis saksa kunstnik Katja Dufner sellest, kuidas isa teda aastaid peksis. Päästes internaati, sai ta peale vestlusi teiste ôpilastega aru, et isa käitumine ei ole loomulik ja et ta vôib vastu hakata. Nii otsis ta abi kooli direktsioonilt ja psühholoogilt. Kôik täiskasvanud jätsid 12 a. tüdruku üksinda. Ema maksis psühholoogile raha selleks, et see suu kinni hoiaks, direktsioon (ôpetajad) ei uskunud neiu juttu. Nii jätkus Katja Dufneri tragöödia lôpmatuseni. Nüüd maalib ta pilte, kus püüab pöörata ühiskonna tähelepanu vägivalla ohvirtele.
Seega, teemad on väga vajalikud ja tähtsad, kuid peame väga môtlema selle üle, kuidas neid serveerida. Ajakirjanikena on meie ülesanne reaalsete uudiste vahendamine ja seda vôimalikult mitmekülgselt ja ülekontrollitult. Ainult nii vôime muuta maailma samm-sammult natukene paremaks. Samaaegselt ei tohi me unustada, et elu, mis on meile hea, ei pea sugugi sobima teistele. Elu on alati areng ja ka traditsioonid vajavad muutusteks aega.
Veel 60 aastat tagasi vajasid isegi saksa naised oma meestelt luba pangaarve avamiseks vôi juhiloa saamiseks.
Soojade puhkusetervitustega Aino